«MA EI TEA, kuidas seda probleemi lahendada, aga kindlasti peab lahendus olema jõuline!» See ühe lugupeetud ministri stamplause tuli mulle meelde seoses valitsuse viimaste nädalate avangutega. Midagi pole öelda, «seisak» on läbi. Kuuleme iga päev, kuidas valitsusvastutust kandvad poliitikud tulevad välja uute ideega. Ootan juba veidikese hirmutundega järjekordset neljapäeva, mil valitsus koguneb
Ma ei räägi siinjuures sellest, kuidas mingile objektile lubatakse raha ja eksitakse numbreid nimetades isegi suurusjärkudega, nagu juhtus kurikuulsa Tallinna linnahalliga, vaid märksa põhimõttelisematest asjadest. See, millise kergusega tullakse välja minu arvates väga põhimõtteliste asjadega, ajab kulmu kortsutama küll.
KUIDAS SELETADA tavalisele inimesele, et aastaid tagasi kokkulepitud pensionikogumise skeemi soovitakse muuta vaat et üleöö? Ilma igasuguse avaliku diskussioonita ja valimiste ajal. Ma ei hakka siinkohal diskuteerima, kas see on vajalik või mitte, aga see, millise kergusega see muudatus ette võeti, tekitab natuke värinaid. Praegu pole ju mingi kriisiaeg.
Kordan: võib-olla see ongi mõistlik samm, aga minu meelest on asi signaalis. Millise signaali me anname äsja tööturule tulnud noorele inimesele? Kas nii, et loomulikult tuleb ühineda igasuguste sammastega, aga eks me siis vajaduse korral muuda süsteemi paari nädalaga ilma pikema diskussioonita ära?
Samuti on mulle oluline signaal kavatsus anda niinimetatud hallipassimeestele, kes pole 25 aasta jooksul suutnud eesti keelt ära õppida, Eesti kodakondsus lihtsalt niisama. Halloo! Ma suudaksin ka hiina keele 25 aastaga ära õppida, kui mul oleks tahtmine Hiina kodanikuks saada. See näitab ju lugupidamist riigi vastu, mille kodanikuks ma soovin saada.
Vastaspoole argument on: «Aga nad ju elavad Eestis!» Sellega on raske vaielda. Aga kas ainuüksi see on argument kodakondsuse saamiseks, julgen kahelda. Eesti kodakondsus peab olema ikkagi privileeg ja inimene peaks ise ka austust üles näitama. Signaalina on muret tekitav, millise kergusega soovitakse meil vene keelt teiseks riigikeeleks teha. Kodakondsuse teema pole selle ainuke näide.
VÕI VEEL ÜKS signaal, kuidas hästi haritud, aga siiski suhteliselt väikese elukogemusega minister teab minu eest täpselt, millised reklaamid ja ostukohad mulle sobivad. Jutt käib loomulikult alkoholist ja arutelust selle ümber, millisest poenurgast ma seda võin osta.
Ka mulle ei meeldi, kui kohe pärast poodi sisenemist mulle alkohol vastu vaatab, aga niisuguseid asju võiks lahendada ikka normaalsemal viisil kui keeldudega. Keelud ei vii kuhugi.
Küsin retooriliselt: mille me järgmiseks ära keelame? Kiirtoidukohad? Rasvase sealiha, sest see on mõõdutundetu tarbimise korral tervisele ohtlik?
Normaalne inimene ei lähe täis peaga autorooli ega hakka naist peksma sellepärast, et kusagil reklaamiti midagi. Öeldakse, et siga leiab pori. Ju siis alkohoolik leiab ka alkoholi, kui vaja. Kuid selle asemel et tegelda sõltlastega, me lihtsalt keelame ära. Veidi liiga lihtsakoeline või kuidas?
Kogu selle alkotsirkuse tagajärg on see, et enamik minu Viljandi sõpru ütleb: kuna Läti on lähedal ja hinnad on seal head, siis nii palju alkoholi nagu praegu pole kunagi kodus olnud. Rääkida, et me soovime muuta laste tarbimisharjumisi eeskuju kaudu, kui kodus on kastide viisi kärakat, tundub silmakirjalik.
Ühesõnaga: ei meeldi mulle see käskude ja keeldude ühiskond. Targem oleks mõistlikult kokku leppida.
AGA MITTE SELLEST ei tahtnud ma rääkida, kui kasutada ühe teise tuntud poliitiku sõnu. Soovisin kirjutada hoopis maavalitsuste kaotamisest ja riigi töökohtade Tallinnast väljaviimisest. Või siis riigireformist laiemalt.
Valitsusliidu 100 päeva tegevusprogrammis seisab: «Kaotame maavalitsused, anname nende sisuliselt omavalitsuslikud ülesanded omavalitsustele ja nende ühisasutustele ning maavalitsuste riikliku järelevalve funktsioonid riigiametitele. Viime riigiasutusi maakondadesse.»
Riigireformi kohta kohtame kahjuks ühte rida: viime ellu riigireformi.
ALUSTAN ALGUSEST. See, et maavalitsused kaovad, pole ju mingi üllatus. Isegi eelmine, nõndanimetatud seisakuvalitsus kavatses need kaotada 2018. aastal. Aga mitte kohe aasta algusest. Selle viivituse taga olid pragmaatilised kaalutlused.
Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei jõua kõiki asju omavalitsustele ja nende ühisasutustele kohe aasta algusest üle anda, sest oktoobris on kohalikud valimised ning arvatavasti läheb uuel esinduskogul sisseelamiseks veidi aega. Kuu ajaga kõike üle anda tundub natuke liiga optimistlik, aga loodetavasti ma eksin.
Minu mure on eelkõige seotud nende inimestega, kes kaotavad töö, ja neid ei ole vähe. Nad on keskmiselt kõrgemalt haritud ja kui neile siin rakendust ei leita, kolivad nad lihtsalt minema. Siia minu arvates ongi koer maetud.
Pole mingi saladus, et Viljandimaa hoiab Ida- ja Lääne-Virumaa järel rahvastiku vähenemises «auhinnalist» kolmandat kohta. Vähemalt rahvusringhääling väidab nii. Praegu läheb valitsusel kogu aur selle peale, kas viia sisekaitseakadeemia Narva või mitte, aga mis on plaanis teiste maakondadega, seda me veel kuulnud pole. Küsin niisiis otse: milliseid riigi töökohti on plaanis tuua Viljandimaale?
Eelmise riigihalduse ministri Arto Aasa plaan oli kompenseerida maakondades kaotatud ametikohad uute, pealinnast väljaviidavate ametikohtadega. Arvestades, et uus riigihalduse minister ütles 5. veebruaril välja, et eelmise valitsuse 35-st riigiasutuse pealinnast väljaviimise radarist on järele jäänud 25 ning niinimetatud seisakuvalitsuse 3000 inimese plaanist on järele jäänud ainult 1000, mõni murekorts ikka tekib. Ja signaalina on see halb. Kardan, et tõeks võib osutuda samasugune stsenaarium nagu siis, kui toonane justiitsminister Hanno Pevkur soovis Viljandisse tuua kohtute registriosakonna, kus oleks leidnud tööd üle saja inimese, aga pärast valitsuse vahetumist ei olnud see enam uue ministri prioriteet ja niimoodi asi lõppeski.
ET MITTE AINULT kritiseerida, pakun välja midagi konkreetset. Nimelt võiks koos saba ja karvadega Viljandisse tuua statistikaameti. See lisaks siia umbes 200 töökohta. Samuti võiks Viljandis lõpuks ellu rakendada selle riigimaja katseprojekti, millega eelmine valitsus alustas. Ning kui juba sisekaitseakadeemiast juttu oli, siis võiks kultuuriakadeemiasse tagasi tuua need umbes 300 üliõpilast, kes siit mõni aasta tagasi ära viidi. See oleks võrreldes sisekaitseakadeemia Narva viimisega suhteliselt lihtne ülesanne.
Mulle tundub, et valitsuse signaalid meie edasise elu korraldamisel tekitavad veidi hirmu. Me ei saa elada käskude ja keeldude ühiskonnas, kus antakse küll raha mingitele objektidele, aga ei vaadata riiki tervikuna ega analüüsita, kuidas riik peaks muutuma. Lihtne sedastus «viime ellu riigireformi» ilma seda sisustamata on tühipaljas loosung.