Juhtkiri. Lõputu häda

Sakala logo Foto: «Sakala»

Viimasel ajal ei ole möödunud vaat et ühtki päeva, mil põllumeeste esindajad poleks mõne silmapaistva protestiaktsiooniga üles astunud. Nii kaeti esmaspäeval Toompea lossi esine parkla 10 000 piimapudeliga, millest igaüks sümboliseeris Eestist kadunud lüpsilehma. Ühtlasi lükati lossi väravate vahelt sisse Trooja lehm, milles peitus 101 pakki «täiesti ohutut» kaua säilivat Poola piima.

Lugu pole tõepoolest kiita. Nigela turuseisu tõttu on kokkuostuhinnad püsinud madalseisus kauem, kui seda karta osati, ning see on hakanud tootjaid maha murdma. Ehkki näiteid võib tuua mitmesuguseid, on lapselegi selge, et alla omahinna ei saa toodangut lõputult müüa.

Keegi ei kahtle, et Eesti talud ja põllumajandusettevõtted püsivad töökatel inimestel, kes pahatihti on võtnud enda kanda suuremaid riske kui ärimehed enamikus teistes valdkondades. Ja ehkki põllumajanduse tähtsus tööhõives ja majanduses tervikuna pole ammu enam võrreldav aastakümnete tagusega, on see endiselt kaalukas sektor, millest sõltub maaelu käekäik.