Vaba mõte. Piiratud piiritus

Üllar Priks Foto: Elmo Riig / Sakala

Ma mäletan täpselt oma kuuendat sünnipäeva. Oli augusti keskpaik ja ligi kolmekümnekraadine leitsak pani õhu virvendama. Tartust startis mürkroheline maanteemuhk, millesse oli topitud neli täiskasvanut ja kolm last. Minu ema ja tema õe pere suundusid ühiselt puhkama.

Sellised väljasõidud olid siis tavalised. Mehed rääkisid anekdoote, naised üürgasid Orumetsa laule ja lapsed uurisid iga natukese aja tagant, millal sihtkohta pärale jõutakse. Nagu ikka. 

Tõepoolest, tee oligi pikk, tubli pool päeva loksumist. Mina sisustasin selliseid lõputuna tunduvaid kulgemisi tavaliselt möödavihiseva looduse jälgimisega. Milline piiritu ilu! Päikesekiirte valguses säravpruunilt heiklevad sihvakate mändide tüved; taevas sõudvad üksikud rünkpilved, mis lausa nõudsid, et arvaksid ära, keda või mida nad parasjagu matkivad...