ESIMESE ILMASÕJA ja Vabadussõja vapustused olid Viljandimaa inimestel veel värskelt meeles, kui minu vanavanaisa perega Kõpu lähedalt Viljandisse kolis. Linn oli veidi varem saanud Ajutiselt Valitsuselt loa liita oma territooriumiga praeguse Uue tänava ümbruse maa-alad ja rajada Uueveski linnaosa. Just sinna mu vanavanaisa ühena esimestest pisikese eramu püsti panigi.
Võin end nimetada neljanda põlve viljandlaseks: siin on mu juured, aga ka kodu ja töö. Mulle meeldib see linn, sest erinevalt Tallinnast ei pea ma siin tegelema tüütu argilogistikaga ega kulutama asjatult aega liikluskeeristes siplemiseks ja ummikutes kügelemiseks.
Viljandi mõõtu linnades on inimesed rohkem oma aja peremehed kui suurlinnades. See on minule suur väärtus, mida ei kaalu üles mõnevõrra parem palk. Pealegi on siinne kultuurikalender märksa tihedam ja huvitavam kui enamiku teiste Eesti provintsilinnade oma.
Paraku tunneb üks osa minust end aina enam tartlase, teine tallinlase ja kolmas Pärsti valla kodanikuna. Jah, minu kodu ja töökoht asuvad Viljandis, kuid mitme elementaarse avaliku teenuse pärast olen sunnitud mujale sõitma, sest siin neid lihtsalt ei osutata või jätavad need oma mannetuses naeruväärse mulje.
MA EI MÄLETAGI enam, millal viimati Viljandist mõne rõivaeseme või jalanõu soetasin. Kauplusi siin justkui oleks, kuid osta pole neist suurt midagi: valik on kesine ja aegunud, hinnad kõrged, teenindus konarlik. Seepärast on ikka ja jälle tulnud ette võtta teekond Tartusse, harvem Tallinna ning paar korda aastas Riiga või Helsingisse.
Viimase pettumuse osaliseks sain tänavu augustikuisel päeval, mil avastasin, et vajan järgmisel päeval pulma minekuks heleda ülikonnaga passivaid kingi, särki ja lipsu.
Käisime naisega 35-kraadist palavust trotsides läbi kõik Viljandi kingapoed, kuid ei leidnud mitte ühtegi paari värvilt sobivaid jalavarje. Üks müüja teatas mentorlikul toonil, et olen oma sooviga vähemalt kaks kuud hiljaks jäänud, sest siinses kaubandusvõrgus liikuvat heledaid soliidseid kingi üksnes mais ja juunis, vahetult enne koolide lõpuaktusi. Muul ajal polevat tahtjaid.
Täpi pani i-le Viljandi Rõiva müüja, kes poes saadaolevaid lipse lapates kahetsevalt tunnistas: «Midagi ilusat ja moodsat meil küll pakkuda pole.» Tal oli õigus.
Võite isegi aimata, et umbes tund aega hiljem seisin juba Tartu kaubamaja meesteosakonnas ja lasin moenõustaja rinnasilti kandval daamil endale asjatundlikke soovitusi jagada (mõistagi tasuta).
Sain just seda, mida olin otsinud, ja pidin parklas autosse istudes enesele ootamatult tunnistama, et mõnikord on šoppamine isegi väikestviisi nauditav tegevus. Viljandis pole ma seda kunagi kogenud.
ÄSJA SAI «Sakala» vahendusel avalikuks plaan lammutada südalinnas seisev kinohoone, sest seni seal filme näidanud ettevõte pole kahjumliku tegevuse jätkamisest huvitatud ning linn ei kavatse räämas ehitise korrastamist ja ülalpidamist oma õlule võtta.
Uudist lugedes avastasin hämmastusega, et mul poleks sellest sooja ega külma, sest minu silmis ei ole kino Viljandis eksisteerinud juba aastaid. Olen filmielamusi otsinud Tallinna ja Tartu kobarkinost, millel on siinse Rubiiniga umbes sama palju sarnasusi kui kitsejuustul helihargiga.
Nii kummaline kui see ka pole, leidub asju, milles Viljandi ei jää järjekindlalt alla üksnes suurematele linnadele, vaid ka väikestele naabervaldadele. Nii näiteks on lähipäevil viieaastaseks saav rahvatantsurühm Vabajalg, millesse kuulun, pidanud lõviosa oma treeningutest tegema Pärsti vallas Ramsi vabaajakeskuses, hoolimata sellest et seltskonnas pole ühtki Pärsti valla kodanikku.
Asi pole niivõrd selles, et vabaajakeskuse juhataja on ühtlasi meie rühma muusikaline saatja, kuivõrd selles, et Viljandis ei leidu ühtki sobivat (vähemalt 150-ruutmeetrise põrandapinna ja ühe peegelseinaga) saali, mille juures oleksid ka korralikud riietumis- ja pesemisvõimalused, rääkimata rahvarõivaste hoiukohast. Ramsil on see kõik olemas, boonuseks mõistvad ja koostööaltid vallajuhid.
Kuuldavasti peeti sama laadi tingimuste loomist silmas ka Viljandi kultuurimaja renoveerimist kavandades, kuid nüüd näikse olevat seegi plaan vett vedama läinud.
Koolide saalid tantsijatele ja koorilauljatele ei sobi, sest kunagi ei või kindel olla, et õppeasutus ise ei vaja prooviks kavandatud päeval ruumi mõne õhtuse ürituse tarvis.
Eelnevaga ühte ooperisse kuulub Viljandi rulluisutajate voorimine Ramsi ja Heimtali vahelisel uuel kergliiklusteel. Ehkki ilusaid haljasalasid on Viljandi piires jalaga segada, ei peida need ühtki piisava pikkuse ja korraliku kvaliteediga asfaltteed, kus rullijad võiksid turvaliselt liuelda, ilma et peaksid kartma kukkumist nõlvadelt teekattele valgunud kruusal või killustikul. Kusjuures siin pole asi võimaluste puudumises, vaid puhtalt asjaomaste ametnike laiskuses.
MEIL EI taheta tähele panna detaile, mis tänapäevases, et mitte öelda euroopalikus rütmis toimivates linnakeskkondades on elementaarsed. Siinne lagi näikse kohati olevat ürgne rütm. Neile, kes viljandlaseks olemist auasjaks peavad, on seda üksjagu valus taluda.