Seeneteadlastelt on mõnikord tahetud hinnangut ühe või teise seene söödavuse kohta, kirjeldades seent telefonitsi. Tavaliselt see võimalik pole. E-postiga saadetud korralike fotode puhul (mida mobiiltelefoniga tehtud foto enamasti pole) on saanud üht-teist öelda. Eriti siis, kui ühel fotol on seene ülakülg, teisel allkülg ja kolmandal lähivaade jalast: kas sellel on ring, milline on jala alus ja muu. Kui jala alumine pool on ära lõigatud ja minema visatud, ei oska enamasti midagi arvata.
Fotode järgi on Eestis avastatud küll nii mõnegi suure harulduse uus kasvukoht ja leidjat kiites on mükoloogid tõtanud seda vaatama.
Mõnel juhul on hoiatatud, et seen on küll ilus, kuid ilmselt mittesöödav. Peaaegu mitte kunagi pole aga saadud öelda, et pildistatud seen on kindlasti söödav, head isu! Liigi määramiseks peab mükoloog seent ennast nägema, nuusutama, lõikama, sageli ka mikroskoobi abil uurima.
Omaette nähtus on muidugi need fotode saatjad, kes loodavad seeneteadlastelt abi saada hallutsinogeensete liikide äratundmiseks. Mükoloogide osalusele neil loota ei tasu ja kui nad omapäi katsetades narkouima asemel pasandustõve saavad, on see nende endi eralõbu.
Seeneliigid on väga varieeruvad, eriti oma värvusega, ja viivad seetõttu parimagi seeneteadlase mõnikord kimbatusse. Isegi DNA analüüs ei tarvitse aidata. See on aeganõudev ja kallis, sellele kuluva ajaga on teadlasel sageli õigem midagi vajalikumat ära teha. Pealegi pole kaugeltki kõigi liikide DNA andmed veel teada, pole analüüsi tulemusi millegagi võrrelda. Rõhutan: veel.
Sõbralik nõuanne kõhklejale: metsades on praegu külluses väga häid, hästi äratuntavaid söögiseeni. Milleks eksperimenteerida oma isikliku kerega? Ära hüppa vette tundmata kohas, nagu õpetasid vanasti suured plakatid, vaata parem tundmata seente ilu, tee neist pilte! Võta metsa kaasa või õhtul köögilauale kas või üks nendest 29 eestikeelsest seeneraamatust, mis viimase üheksa aasta jooksul on välja antud!