Auto tehnilist vastupidavust hindab osa kasutajaid veatuks ning piisanud on korralisest hooldusest, kuid näiteks Viljandi haigla on ka riketega silmitsi seisnud.

Sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Oskar Lepik ütles, et riik jagas omavalitsustele sotsiaaltöö tegemiseks 390 elektriautot Mitsubishi i-MiEV, esimesed said autod kätte 2011. aasta oktoobris ja viimased 2012. aasta mais.

Ministeeriumi ja omavalitsuste vahel elektriautode tasuta kasutamiseks sõlmitud lepingud lõpevad käesoleva aasta viimasel päeva. Mis saab aga edasi?

«Selgitame välja seniste kasutajate soovid ja seejärel otsustame autode edasise kasutamise. Seetõttu on täpseid tegevusi veel vara arutada,» lausus Lepik. 

Küll lisas ta, et kui näiteks omavalitsus soovib elektriautost loobuda, on see võimalik.

Kohalejõudmise küsimus

Halliste valla elektriautoga on 2011. aasta oktoobri algusest ringi vuranud sotsiaalhooldustöö spetsialist Monika Erreline. Tema hinnangul kõnealune sõiduk maale ei sobi, sest aku antav sõiduulatus on väike ning on jäänud mõne aastaga veel väiksemaks. 

Erreline rääkis, et kui algul sai suvisel ajal sõita vähemalt 110 kilomeetrit, siis praegu saab maksimaalselt 60 kilomeetrit – seda hoolimata asjaolust, et tänavune soe talv on elektrisõidukile kontimööda.

«Oleme omakeskis arutanud, et meie elektriautot endale jätta ei soovi,» ütles Erreline. «Ma olen sellega palju närve rikkunud, mõeldes, kas aku ikka peab vastu või mitte. Õnneks olen nibin-nabin kohale jõudnud.»

Ta märkis, et Mitsubishi i-MiEV on lisaks ka väike ning näiteks ratastooli ei võta kuidagi kaasa. Kehvadel külateedel annab tunda ka asjaolu, et auto põhi on üsna maad ligi ning lumisel talvel varitseb oht kinni jääda.

Erreline tõdes, et tehnilisest küljest on auto hästi töötanud, midagi parandada pole vaja olnud ning piisanud on korralisest hooldusest. Kord käis auto täiendavas hoolduses tehase üldise tagasikutsumise kampaania korras.

Kolga-Jaani vallas liigub sotsiaaltöö heaks ringi kaks elektriautot. Vallavanem Kalevi Kaur nentis, et aastatega on akud nõrgemaks muutunud.

«Mitu kilomeetrit on sõiduulatus vähenenud, seda ma öelda ei oska, aga arvan, et kolmandiku jagu on ressurss lahjemaks jäänud. Varem käidi Leiest Tartuski ära, aga nüüd ei tule midagi välja, juhe peab ikka taga olema.»

Tehniliselt on elektriautod Kauri sõnul hästi vastu pidanud ning käinud vaid tavapärases hoolduses.

Milline saatus ootab nende kaht elektriautot aasta lõpul, seda vallavanem praegu lubada ei tea. Kui riik seab näiteks valiku ette, kas osta välja või anda tagasi, annab vald tema sõnul autod ära, kui aga võiks ilma rahata endale jätta, siis äkki ühe jätakski.

«Aga ei oska siiski öelda, me ei ole seda põhjalikult arutanud,» lisas ta.

Ka Suure-Jaani sotsiaaltöötajad kasutavad kaht elektriautot. Vallavanem Tõnu Aavasalu ütles, et autod on teeninud viperusteta, kuid akude vastupidamine annab järele. 

«Mida aeg edasi, seda viletsamaks aku muutub,» lausus ta. «Praegu talvel saab ühe laadimise järel sõita 60–70 kilomeetrit.» 

Aavasalu lisas, et sellest hoolimata on elektrisõidukid olnud heaks abiks ning kui riik need aasta lõpul tagasi võtab, peab vald mõtlema, kuidas sotsiaaltööd tehes liikuda.

Küsimusele, kas vald ise soetaks uue sõidukina elektri- või tavakütusel auto, vastas 

Aavasalu, et kui akutehnoloogia paraneb, on elektriautol perspektiivi küll.

Linnas on julgem

Kui maal toimetavad sotsiaaltöötajad peavad viimasel ajal üha enam aku suutlikkust kompama, siis nende linnas töötavad ametikaaslased sõite maakonna kaugematesse punktidesse tavaliselt ei tee. Viljandi linnavalitsuse sotsiaalameti juhataja Livia Kask ütles, et ühest küljest pole seda vaja ja teisalt hästi ei juletagi. Tema sõnul sõidetakse ilma vahelaadimiseta päevas sageli kuni 50 kilomeetrit, aga tavaliselt läbitakse 20 kilomeetri ringis, misjärel pannakse auto õhtul jälle laadimisjuhtme külge.

Kui palju on akude vastupidavus aastate jooksul vähenenud, seda Kask täpselt öelda ei osanud, aga märkis, et kui varem käidi ühe soojaga Võhmas ära ehk kilomeetreid kogunes edasi-tagasi üle 60, siis nüüd on talvisel ajal tarvis kindluse mõttes autot seal laadida.

Viljandi linnavalitsusele kuulub neli elektriautot, millest kahega liiguvad Viljandi Päevakeskuse töötajad. Viies auto oli hooldekodu kasutuses, aga see sattus läinud suvel avariisse ja tuli maha kanda.

Kask ütles, et tehnilisi muresid pole autodega olnud; vahel on takistuseks väiksus, kuid siis on appi võetud päevakeskuse invabuss.

«Mis saab elektriautodega aasta lõpul, sõltub sellest, mida otsustab sotsiaalministeerium,» lisas ta. «Kui riik tahab autosid tagasi, peame ju andma. Kui öeldakse midagi muud, eks siis vaatame.»

Kask nentis, et oluline on teada aku vahetamisega seotud kulusid, sest need moodustavad auto hinnast suure osa.

«Fakt on see, et elektriautodest on kasu olnud – töö on tunduvalt efektiivsem,» lisas ta. «Palju asju saab lühikese ajaga ära aetud. Selles mõttes ei kujutagi ette olukorda, kui neid autosid enam pole.»

Elektroonilised rikked

Viljandi haigla kasutab kaheksat elektriautot, mille andis talle endine Paistu vald. Haigla kommunikatsioonijuht Krista Valdvee ütles, et haigla on elektriautodega üldiselt rahul ja suurt nurinat ei ole olnud. 

Suuremad tehnilised tõrked on tema sõnul olnud akude tõttu, mis on kahel autol tulnud välja vahetada. Asendatud on ka elektroonikaplokke, lisaks kampaania korras tehases tagasikutsumistel vahetatud osad.

Akude võimekus on haigla andmeil vähenenud kõikidel elektriautodel. Kui algul sai laetud akuga suvel sõita 130–140 kilomeetrit, siis viimasel suvel pigem 100. Talvel tuleb Valdvee sõnul arvestada umbes 60 kilomeetriga.

«Mis saab aasta lõpul, ei ole me veel arutanud. Lepingu järgi kohustume autod 31. detsembril vallale tagasi andma. Et elektriautode teema on algusest peale olnud sotsiaalministeeriumi korraldada, tuleb ilmselt ka otsus autode edasise saatuse kohta neilt,» lisas Valdvee.

 

 

Ruutkood avab videoga artikli digilehes.