Kuidas saabus Eestis rahu

, professor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ants Piip
Ants Piip Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Väliselt jatkusid rahuläbirääkimised jaanuarikuul juba märksa teisel kujul, nimelt jaanuari alul veel küll majandusliku ja sõjalise komisjoni ja mõningate üldkoosolekute näol, kuid 12. jaanuarist alates ainult n.n. Redaktsioonikomisjonis protokoleerimata, mistõttu ka ajalehtede teated konverentsi käigu kohta äärmiselt väheseks jäid ja väliskorrespondendid jaanuari alul kõik laiali sõitsid, kuna ainult paar Inglise ajakirjanikku (Mr. Coping «Daily Chronicle» ja Mr. Ransome «Manch. Guardian’i» poolt) kohale jäid. Poliitiliselt elasid aga rahuläbirääkimised sisemist kriisi üle.

Kaks nädalat venitasime veel läbirääkimisi ilma teravama huvita ühelt või teiselt poolt, kuni lõppeks 31. jaanuariks rahuleping tegelikult valmis sai.

29. jaanuaril tegi Vene omalt poolt ka rahuettepaneku Poolale, ning teiselt poolt teatas ka Läti välisminister Eesti delegatsioonile, et nad on nõus Eestiga koos rahuläbirääkimisi pidama. Muidugi olime sunnitud lätlasi informeerima, et kahjuks meie rahuläbirääkimised juba seevõrra arenenud, et koos rahuläbirääkimistest enam juttu ei saa olla. Jäi järele ainult leping panna lõplikku vormi ja trükkida. Lepingu süsteemi töötasime Eesti delegatsiooni sekretäri Eliaseriga sel viisil välja, et kõigepealt võtsime poliitilised, siis piiriküsimused, siis sõjalised, majanduslikud ja lõppeks tulevikusuhteid reguleerivad normid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles