Telesaade tõi tuntuse ja uue liignime

«Osa infot on kaardis, osa minu peas, osa kahepoolses suhtlemises,» selgitab selgeltnägija Kristi kaardilugemise kunsti. Foto: Elmo Riig / Sakala

Selgeltnägija või kaardimoori juurde minnakse kas lihtsalt uudishimust või suures hädas.

Telesaate «Selgeltnägijate tuleproov» kaudu laiemale publikule tuntuks saanud Kristi ütleb, et kui järjestada inimeste mured, millega nood tema poole pöörduvad, on esikohal need, mis on seotud suhetega, siis tulevad pere-, armastuse- ja tervise- ning alles seejärel töö- ja karjääriprobleemid.

Kristi märgib, et pärast «Selgeltnägijate tuleproovis» osalemist on ta hakanud end selle saate järgi nimetama.

«Kes tunnevad mind varasemast ajast, need teavad mu õiget nime, aga avalikkuse ees olen otsustanud end selgeltnägija Kristina esitleda,» räägib argielus maalrina töötav naine.

Küsimus, kes ta siis tegelikult on, muudab naerusuise kaardimoori mõtlikuks.
«Kas olen ma tähetark, selgeltnägija, ennustaja või maaler? Olen täiesti tavaline inimene. Hingan, söön, käin sõpradega väljas...»

Selgeltnägijana ennustab Kristi kaartidega, teeb energeetilise välja puhastamist, küsib ruunidelt soovitusi ja tõlgendab fotosid.

«Ma olen sündinud ja kasvanud ennustamise sees,» tõdeb ta ning meenutab lapsepõlvest, et tema vanaema nägi ja ütles mõnikord imelikke asju, mis hiljem tõeks osutusid («Tema unenäod olid põnevad ja ta oskas neid huvitavalt tõlgendada»), ning ema on kogu tema teadliku elu tegelnud kaartidega.

«Ma ise olen kaartide juurde jõudnud just nagu mööda treppi ülespoole astudes.
Alguse sai kõik tavalistest ennustuskaartidest ehk mängukaartidest,» kõneleb Kristi ja näitab kaasavõetud kaardipakki. «Nendega saab kiiresti lühiajalisi asju vaadata ja see ei nõua ka eriti teadmisi. Plikatirtsuna oli põnev järele uurida, kas armastab või ei armasta, või kuidas mul läheb. Sellised lihtsad küsimused said ka lihtsaid vastuseid.»

Tahtmine erineda

Kaarte pole Kristi pannud siiski järjepidevalt. «Mingil ajal hoidsin ennast neist eemale, sest tahtsin oma emast erineda,» nendib ta. «Nüüd aga käin ikka sama rada. Kusjuures see pole olnud minu valik: kummalisel kombel on mind justkui sunnitud seda teed minema.»

Sundusega on Kristi sõnul veidrad lood: keegi tal ju piitsaga järel ei käi. See on tema selgitust mööda rohkem teadmine, et üht- või teistmoodi on tarvis talitada, ja kui siis see tegemata jätta, võib kergesti järgneda karistus. «Kui unustan mõne töö või kohustuse, hakkab kohe tervis logisema. Nagu kuri ülemus annaks jalaga hoogu. Ainult et kes see ülemus on? Teda ma pole veel näinud.»

Kristi tunnistab, et otsis päris kaua enesele õiget tegevusvaldkonda. Koolitüdruku unistus loomaarsti tööst oli hääbunud ängistusest haigete ja piinlevate loomade pärast.

«Mulle meeldivad loomad, linnud, liblikad, inimesed — kõik, mis on elav ja ehe. Ka viimistlustöid tehes eelistan sirgetele neljakandilistele asjadele rohkem käsitööd nõudvaid tehnikaid nagu käsikrohv ja kohupiimavärvid. See on looming, mis sünnib kohapeal, ja kunagi pole teist samasugust tulemust.»

Kaartidega hakkas Kristi põhjalikumalt tegelema umbes aasta enne «Selgeltnägijate tuleproovi» saadet. Veidi varem olid tulnud ruunid.

«Asusin end selles vallas teadlikult arendama ning mõistsin, et kui ruunid hakkavad ühte ja sedasama korrutama, siis mingi tähendus sel on. Eriti veel, kui sa ise ka seda tegelikult tead, aga püüad lihtsalt eitada. Nii on ka partneri valiku puhul. Sa saad kellegagi tuttavaks ega tea veel, et ta on su tulevane elukaaslane.  Oled temast lummatud ja mõne säärase omaduse, mis sulle tema juures tegelikult ei meeldi, peidad alateadlikult ära. Ülejäänud elu aga kinnitad neid fakte,» jutustab Kristi ning nendib, et sama lugu on temaga. «Mu tee oli teada, aga ma eitasin seda, otsides endale muud tegevust. Nüüdseks olen vist õige valdkonna leidnud.»

Kristi naeratab ja pöörab jutu kaartidele.

«Kaartidest on tohutult palju õppida. Need uued kaardid, mis mul siin on — nende puhul on võimalik kakssada tõlgendust. See maailm on hakanud minu ees avanema ning mul on tekkinud suur huvi, kui kaugele on võimalik selles liikuda ja mida kõike on üldse võimalik teada saada. Ma ei räägi siin lotovõitudest — neid ei ennustata. Õnn tuleb ikka sinna õuele, kuhu teda kõige vähem oodatakse.»

Hea ja halb

Kurjuse kohta ütleb Kristi, et üdini kurjust täis pole keegi. «Sageli näen aga, kuidas inimene oma mustad mõtted iseenese vastu tööle paneb.»

Kristi rõhutab, et tähtis on mõista, kas see, mida õnneks vajad, on ikka see, mida arvad vajavat.

«Ühele tundub oluline raha, teisele mees, kolmandale perekonna toetus ja armastus... Õnnelikku ja harmoonilist elu ei aita saavutada asjad ega materiaalne omand, vaid see, mis sul hinges on,» mõtiskleb ta ning asub peremudeli muutumist vaatlema.

«Vanasti elas kolm põlve koos. Polnud elektrit ega muud tänapäevase elu juurde kuuluvat tausta. Oldi õnnelikud ja selline peremudel töötas kaua. Tänapäeval kohtab niisugust kooselu harva. Enamasti lahkuvad noored kodust esimesel võimalusel või siis kasutavad ära mugavat elu ega soovi seda sammu sugugi astuda. Koos elamine on väga palju muutunud ning suhetesse toodud mobiiltelefonide kus-oled-mis-teed-roll ei tee tõenäoliselt kellegi elu õnnelikumaks. Inimeste vahele peab jääma ruumi ka taeva ja tuulte jaoks.»

Ainult energia

Kristi tunnistab, et juba paari inimese vastuvõtt päevas väsitab ta ära.

«Kaarte iseenesest ei ole ole ju raske tõsta,» möönab ta. «Aga olla see käsn või filter, mis inimeste mured ja emotsioonid endasse võtab, setitab, selgitab ja seejärel just sellele inimesele arusaadaval kujul talle tagasi annab — kõik see väsitab. Inimesed on minu jaoks energia. Kui olen nendega kaua koos, kuhjub võõrast energiat mu ümber liiga palju ja ma vajan sellest puhkust.»

Argielu väikestest äpardustest Kristi end harilikult segada ei lase. «Mind häirivad suured asjad, mida ma muuta ei saa: inimkaubandus, salaküttimine ja vihmametsade hävimine, laste sõtta värbamine... Niisuguseid uudiseid on väga valus kuulda, aga nende asjade muutmiseks jääb meie jõust paraku väheks.»

Jõudu ammutab Kristi liikumisest. Kalalkäigud ja metsaretked poja ja sõpradega kuuluvad kindlalt ta lemmikhobide hulka.

Teismelised detektiivid

Kristi kasvas neljalapselises peres ning koos õdede ja vendadega võttis ta ette ka maagilisi asju.

«Vaime välja kutsuda pole ju kuigi raske. Aga mis selle saabunud vaimuga peale hakata? Eks siis uurisime, kelle vaim ta on ja mis ta meile öelda tahab,» meenutab ta.

Muu hulgas tuleb Kristile meelde üks vennaga seotud lugu. «Vennal hakkasid koolis pinalist pliiatsid ära kaduma. Meisterdasime siis kodus lihtsa pendeldamislaua ja hakkasime pendeldama. Pendliks võtsime ema abielusõrmuse ja see töötas väga hästi. Kurjami pärisnime pendel meile ei andnud, aga saime teada tema hüüdnime. Sellest meile piisas, et kontrollida, ja pliiatsid olid tõepoolest tema käes. Selle eduka pendeldamise ajal olin mina üheteistkümnene ja vend kaheteistkümnene.»

Kristi nendib, et paljud inimesed kasutavad pendeldamist iga päev, aga kõhklused ja umbusk tühistavad saadud vastused.

«Kindlasti ei tohiks ühte küsimust mitu korda järjest pärida. Kaardid, ruunid ja pendel pole naljategemise vahendid. Neisse tuleb suhtuda austuse ja lugupidamisega. Sageli nad lihtsalt avavad su silmad ja juhivad tähelepanu lihtsatele asjadele, mille oled tähelepanuta jätnud. Oleme ju lähedaste suhtes pimedad ja enese suhtes veel pimedamad.»

Kaartide järgi elada Kristi veendumust mööda ei tohiks, aga kui nendelt on tulnud hoiatus, siis tähelepanelik tasuks olla küll.

Lõpetuseks ütleb Kristi, et talle meeldib ka maalida.

«Lapsena joonistasin päris palju, aga praegugi võtan aeg-ajalt pintsli kätte ja elan oma tunded lõuendile välja. Pildil, mille sõbrannale sünnipäevaks kingin, on kaks igavest sõprust sümboliseerivat luike vesirooside keskel ujumas. Tavaliselt pole mulle aga oluline, kas pilt saab valmis. Mõni neist on lõputult pooleli ja sellele saab alati veel midagi lisada.»