Teisipäeval jõudis avalikkuseni teade, et «Eesti Päevaleht» uuendab aasta algul oma võrguväljaannet. Suurima muudatusena läheb ajaleht üle süsteemile, mis laseb kommentaariumis sõna võtta üksnes neil, kes on ennast ID-kaardiga sisse loginud.
Juhtkiri: Kodukootud Catullused
23. detsember 2009, 11:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Anonüümselt vohav kommentaarium peab kasvama vastastikust lugupidamist ja ühiskondlikku debatti edasiviivaks foorumiks, kus oma arvamusega tullakse avalikkuse ette oma nime all,» kõlab lehe põhjendus.
Kindlasti on otsuse taga ka mõni aeg tagasi jõustunud seadus, mis pani väljaandele vastutuse niihästi artiklites kui kommentaariumis avaldatu eest. Sageli on piir rahva hääle kui demokraatia avaldumisvormi ja eetilisi piire ületava labase lahmimise vahel õhuke. Nii on olnud juba Rooma termide seintele kirjutatud vemmalvärssidest saadik, muutunud on vaid see, et vormi viimistlemisega ei nähta enam nii palju vaeva kui luuletaja Catulluse päevil.
Suuresti klõpsude arvu ja foorumi fenomeni toel tegutsevad võrguväljaanded peavad kõndima köiel, kus ühelt poolt varitsevad süüdistused liigses tsensuuris, teisalt tuleb jälle riskida kohtulooga. Selles osas on tuntuim näide mullune juhtum, kui ärimees Vjatšeslav Leedo hages au ja väärikuse teotamise eest uudisteportaali Delfi.
Muidugi mõista ei soovi ettevaatlikuks muutunud väljaanded ise maksta, vaid tahavad panna seda tegema neid, kes ajavad segi sõna- ja vastutusvabaduse. Pikkamisi hakkavad aga ka tiigrihüppe sooritanud eestlased mõistma, et iga internetiavarusse saadetud läkitus jätab maha jäljerea, mis selle sünnikoha välja annab.
Ülemöödunud aastal vastas suur osa ühe päevalehe küsitluses osalenuid, et nad on valmis võtma netikommentaariumides sõna oma nime all. Enamik oli nõus tegema seda kindla nõude korral, mõned aga ei pidanud vajalikuks oma isikut kunagi varjata. Kodanikujulgust polnud vaid väiksel osal. Õige pea selgub, kas «Päevaleht» kaotab nende võrra peeni mõttemeistreid.