Lavastuse «Nii nagu taevas» proloogis dirigeerib Daniel Dareus (Indrek Sammul) pingsalt sümfooniat, kuni kukub hääletult kokku.
Koorilaul pimeduses ilma dirigendita
2. jaanuar 2010, 10:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuulsa dirigendi žestid on kramplikud. Ta nagu tiriks muusikahelisid enda suunas vihase jõuga, rõõmuta. Seda laadi pinge saabki lahenduse üksnes sisimas pimedusesööstus.
Annab oskuse kuulata
Ent siit alles Danieli lugu algab. Infarkt katkestab tema edukarjääri. Ta pöördub tagasi kodukülla, kust lapsena lahkus. Teda ei tunta ära. Ta annab inimestele (tagasi?) oskuse kuulata. Keerulisem küsimus on, kas ta saab neilt ka midagi sama olulist vastu.
Ma pole Kay Pollaki filmi näinud, aga oletan, et selle loo sõnumis peaks peituma lendutõusu võimalus. Ka pealkiri «Nii nagu taevas» oma kahe võimaliku tähendusega (nagu mis? nagu kus?) viitab sellele.
Siit võiks hargneda poeetilisem, õhulisema saladusega lavailm. Annaks ju kujutleda, et Danielil kui kadunud pojal on Lunastaja märk küljes. Et selle näeb läbi üksnes tundlik Lena (Kata-Riina Luide) oma empaatiavõime ja armastusevajadusega. Silmakirjatsev kirikhärra Stig (Peeter Tammearu) aga tajub Danielis ohtu mitmes plaanis.
Hõlbus samastuda
Ingo Normeti lavastus, mille mängulaad koos suure lava mastaapsust ahendava kujundusega (kunstnik Liina Unt), mis omakorda tingib misanstseenid, on pigem kammerlik, hoiab rõhutatult, isegi rusuvalt elulähedast ja maist meeleolu.
Meie ees rulluvad lahti väikeste inimeste argised mured perevägivallast võltsmoraalini. Niisuguses võtmes kipub lugu muutuma üsna lihtsakoeliseks ning enamik rollilahendusi jääb üheplaaniliseks, ehkki mängitakse ju ausalt. Võimalik, et just säärane laad teebki hõlpsaks samastumise ja tänu sellele võidab teater publikut.
Toetamise asemel vaid ilustavad
Esmamuljes häiris lavasuhete vähene nüansseeritus: igatahes üheksandasse ritta ei kandunud näiteks see läbiv teema, kas keegi külainimestest tundis Danieli ära, ning vastupidi, kuidas Daniel kedagi mäletab ja kellesse kuidas suhtub. Muusikalised aktsendid, mis pidid näitlejaid toetama, mõjusid hetketi illustratiivsena.
«Kõik algab kuulami-sest…» — vajalikumat ja aktuaalsemat sõnumit on tänases päevas raske kuulutada. See, et inimesed ei kärsi teatrisaalis mobiiltelefone välja lülitada (üks tinistas reibast leviviisikest ka esietenduse ajal), on ohtlik märk suutmatusest keskenduda.
Normeti lavastus demonstreerib ilmekalt sedasama suutmatust, kui kirikukoori proovi katkestavad mitmed suvahelid. Danieli süvenemisnõudele vastanduvad koorivanema Arne (Arvi Mägi) hüperaktiivne suhtlemishaare ja edule orienteeritus. Kui koor viimaks Viini maabub — nagu «Laululahingu» formaat, kas pole? — on see eelkõige Arne orgunnitriumf. Kas see tähendab, et Danieli varjatud sõnum ei jõudnud koorini ja ta alistus ka ise?
Kõige raskem ongi Ingo Normeti lavastuse olustikuligidases reeglistikus tabada Indrek Sammuli Danieli rolli tuuma. Mõistetavat inimest Sammuli lavaelust mina välja lugeda ei suutnudki. Tundus, et näitleja kahmas «abimaterjali» erinevate, läbiproovitud mänguvõtete arsenalist: näiteks tekkis seletamatu sünge assotsiatsioon tema kunagi mängitud Strindbergiga.
«Kui vana sa oled?» küsib Lena Danielilt. Peaks vist küsima nagu Nipernaadilt: «Kes sa oled?»
Küsimused jäävad
Teatrisaalist lahkudes jääbki painama ja teeb nõutuks hulk küsimusi. Kas Daniel pidanuks muutuma «piinatud geeniusest» elusaks inimeseks, kes tunneb rõõmu ka käegakatsutavast maailmast? Kas pimedus finaalis erineb pimedusest proloogis? Kas tiivasuled kannavad meid surmast mööda? Kes on dirigent? Kas lõpp on vaikus? Või muusika?