Kildu kooli õpetaja Maimu Hakkaja ütleb, et tema ametlik elulugu on üsna üksluine — on ta ju kogu aeg töötanud ühessamas asutuses.
Raske aeg viis Maimu Hakkaja kooli tööle
16. september 2009, 10:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Nelikümmend seitse aastat olen selles majas lastega tegelnud, nüüd algas neljakümne kaheksas! Olen siin näinud palju direktoreid ja toredaid kolleege. Tulen siia alati rõõmuga,» räägib ta.
Kooli läks Maimu Hakkaja omal ajal tööle seetõttu, et olud olid rasked ja pere ei saanud tütrele kõrgharidust lubada.
«Kui lõpetasin keskkooli, tahtsin väga-väga ülikooli juurat õppima minna. Mu isa oli aga sõjas langenud, ema uuesti abiellunud ja peres kasvas viis last. Emal ei olnud võimalik mind millegagi toetada,» meenutab ta. «Nõnda võtsin vastu pakkumise tulla pioneerijuhi kohale, et teenida raha ja siis oma unistus teoks teha. Toonane direktor Edgar Mitt ütles, et kui ma juba koolis olen, siis õppigu parem pedagoogiks.»
Juristi asemel pioneerijuhiks
Praegu on Maimu Hakkaja Edgar Mitile selle soovituse eest tänulik.
«Ma ei kahetse sugugi, et minust koolmeister sai,» lausub ta. «Kooliõpetaja peab samuti natuke jurist olema ja pisut veel paljudest teistest elukutsetest, et hakkama saada ja vastu pidada. Algklassides olen lastele ühtlasi sõber, ema ja hoolitsev vanaema — kuigi mul endal on viis last ja üksteist lapselast.»
Üks Maimu Hakkaja tütar valis samuti pedagoogi elukutse ning töötab Valgas keemia, geograafia, bioloogia ja füüsika õpetajana. Kohtudes arutlevad ema ja tütar sageli kooliteemadel.
Sellest ajast, kui Maimu Hakkaja kooli tööle tuli, on lapsed palju muutunud.
«Vanemad on andnud neile liiga palju vabadust ning side kodu ja lapse vahel on jäänud hapraks. Varem tundsin, et kool on õppeasutus ja ma tulen tööle õpetama. Nüüd tulen siia, sest pean paljusid kasvatama. Emalikult, vanaemalikult tegema selgeks lihtsaid asju. Vanematel ei jätku laste jaoks aega ega tahtmist.
Juhtub isegi, et vanem ei tea mitu päeva, kus laps on,» kõneleb ta murelikult.
Maimu Hakkaja nendib, et neil, keda kodu toetab ja kontrollib, on koolis lihtsam. Lapsel, keda saadab suur vabadus, on sageli raske aru saada, mida ta tahab ja milleks üldse õppima peab.
«Meil on koolis ka Tootsi klass käitumishäiretega laste tarvis ja erivajadustega laste klass ning tuleb tõdeda, et Tootsi klassis on märksa raskem tundi anda. Tootsi klassis õpetan matemaatikat tavaprogrammi, erivajadustega lastele lihtsustatud kava järgi. Ja küll teeb rõõmu, kui erivajadustega klassi õpilane saab järgmisse kooli minnes teatada, et suudab edasi õppida tavaprogrammi järgi! See on mulle suur tunnustus ja niisuguseid lapsi on mul seni olnud kaks,» jutustab Maimu Hakkaja.
Lapse elus väga oluliseks peab ta vanaema rolli.
«Emal on ju alati kiire, aga vanaemal on aega ja rahulikku meelt, et lapsele maailma selgitada. Mäletan seda oma vanaemastki. Kõiki neid vanasõnu, mõistatusi, põnevaid jutte ja tarkusi jagan nüüd oma lapselastele. Nad on ikka suviti minu juures maal. Kõige vanem on 21-aastane ja kõige noorem sai 1. septembril 100-päevaseks.»
Kodus karjalaudas ja Moskvas väljanäitusel
Õpetajate pikkade suvepuhkuste kohta ütleb Maimu Hakkaja, et need on tal ikka olnud tihedalt sisustatud.
«Kui olin pioneerijuht, möödusid mu suved peedipõllul, sest lastel oli kohustus kõplamas käia ja mina pidin kaasas olema. Hiljem, kui juba õpetaja olin, töötasin suviti laudas asendajana — eks ikka raha pärast, pere oli ju suur. Olin küll lehmalaudas, küll pullilaudas, küll sigalas — need olid mu kodule lähedal ja sinna vajati alati töökäsi. Mu ema oli karjanaine ja see töö oli mulle juba lapseeast tuttav.»
Aga ega nooruspõlve jäänud siis üksnes töö ja kodu. Sai ka toonasel suurel kodumaal ringi reisitud. Kord käis Maimu Hakkaja Moskvas rahvamajandussaavutuste näitusel, kord sovhoosi bussiga Leningradis. Ja kui abikaasa teenis Nõukogude armees, sõitis nooruke naine sinna teda vaatamas.
Tänavune suvi oli ses mõttes eriline, et ta sai koos õpetajast tütrega kaheksa päevaga käia läbi kaheksa riiki.
«Õppisin kooli ajal saksa keelt ja olen seda mõnel aastal õpetanud, aga sellist praktiseerimisvõimalust nagu nüüd Saksamaal ja Austrias on vähe olnud,» ütleb Maimu Hakkaja ning nendib: «Oli väga tore reis, aga kui tagasi Eestisse jõudsin ja kahe jalaga siinsel pinnal seisin, tundsin, et see on minu maa ja siin on mu kodu.»
Kuus kilomeetrit iga ilmaga
Koolipäevast üle jääv aeg kulub Maimu Hakkajal kodustele aiatöödele ja muudele toimetustele. Teda köidab õmblustöö — paljud rõivad õmbles ta oma lastele ise.
Nooremana jaksas ta koolitöö ja laste kasvatamise kõrvalt pidada kaheksat lehma.
«Päev algas muidugi vara, kell neli nagu maal ikka. Enne kooli jõudsin loomad talitada ja toidu tehtud. Nii kestis see palju aastaid,» räägib ta. «Kaheksa aastat tagasi, kui põlvega operatsioonil käisin, lõpetasin suurema loomapidamise. Pojad ütlesid, et pole enam tarvis, saame ehk selletagi hakkama.»
Nüüd on naisel armas Dalmaatsia koer ja neli kassi.
«Loomad on inimese parimad sõbrad, maandavad hästi stressi. Ajad koeraga juttu, silitad teda ja tunned, et hakkab parem,» sõnab ta.
Maimu Hakkaja kodu asub koolist kolme kilomeetri kaugusel Kobruvere järve ääres. Tööle läheb ta kevadel ja sügisel jalgrattaga. See võtab minnes aega 10 ja tulles 15 minutit. Talvel tõukekelguga kulub 25 ja 35 minutit.
Kui teeolud ei luba kumbagi sõiduvahendit kasutada, astub Maimu Hakkaja 45 minutit jalgsi. Kuus kilomeetrit päevas on tema arvates paras maa, et keha heas vormis püsiks. Pealegi on seda tunduvalt vähem kui nooruse koolitee 21 kilomeetrit, mida tuli kõndida kaks korda nädalas.
«Võib-olla oleksin tosin aastat tagasi koolist ära jäänud, aga siis tuli seadus, et kodukoolis võib õppida ka erivajadustega laps, ning õpetaja Eve Rink ütles, et mina sobin selle töö peale, tehku ma katset. Algul oli mul õpilasi kolm-neli, aga järjest tuleb juurde,» kõneleb Maimu Hakkaja.
Õpetanud peaaegu kõiki aineid
Pika staažiga pedagoog on lastele õpetanud peaaegu kõiki aineid, üksnes füüsika ja inglise keel tuleb välja arvata.
«Inglise keelt ma lihtsalt ei oska,» põhjendab ta. «Aga isegi laulmist olen õpetanud.»
Naine rõhutab, et oma ainet peab põhjalikult tundma ja sellesse süvenema, sest lapsed võivad väga ootamatuid küsimusi esitada. Ja algklassides kulub esimene poolaasta ikka õppimise õpetamisele.
«Lapsed on ka oma õpetajat õpetanud,» tunnistab Maimu Hakkaja.
«Kunagi riisusime kooli ümbruses lehti raskete raudrehadega ja mina võtsin lehti ikka käega reha vahelt ära. Siis üks poiss ütles: «Õpetaja, aga lükake reha korraks niiviisi tagurpidi ja lehed tulevad iseenesest piide küljest ära.» Olen talle selle õpetuse eest väga tänulik.»
Maimu Hakkaja jutustab soojalt ka oma kolleegidest ja tublidest direktoritest, kes igaüks on omal moel koolielu arendanud, ning lisab, et peale toredate inimeste on hea kaaslane raamat. Tema lugemislaual on sageli Albert Uustulndi «Tuulte tallermaa», Aili Viitari «Kummelimuru», Herman Sergo «Näkimadalad» ning Anton Hansen Tammsaare «Tõde ja õigus».
«Hea on neid kätte võtta, sirvida ja lugeda. Need annavad elujõudu. Viimase aasta teoseid, mille raamatuklubi kaudu olen hankinud, pole veel lugeda jõudnud. Loodan pensionäripõlvele.»
66-aastane Maimu Hakkaja nendib, et rehkendab mõnikord plusse ja miinuseid, mis pensionile jäämisega võivad kaasneda, ning toob näiteks: «Võidan, et ei pea iga päev kuut kilomeetrit sõitma, aga tervisele on see ju kaotus.»