/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
Ühed tänavused valimised on siis nüüd möödas. Kohad on arvatavasti lõplikult jagatud ning parteikontorites käib juba analüüs, mis sai tehtud õigesti ja mis valesti. Õige pea hakkavad leheveergudel valimisi põhjalikult vaagima kolumnistid, politoloogid ja sotsioloogid. Mõni asi paistab aga selge juba pealiskaudsel vaatlemisel.
Esiteks muidugi Indrek Tarandi megaedu ja nii mõnegi teise üksikkandidaadi samuti täiesti arvestatav tulemus. Sõnum parteidele on selge: jätke meiega lollitamine! Teiseks tõestasid valimised jällegi, et iga hääl loeb. Viljandi volikogust korra ühe häälega välja jäänud sotsid päästis seekord europarlamenti 44 ekstrahäält.
Kolmandaks saime teada, et venekeelsele valijale võib ajada pähe ükskõik mida, tema usub seda ikka, kui vaid sõnumi edastaja on talle usaldusväärne. Võis ju televisioonist näha, kuidas tsentriste valinud venelased uskusid siiralt, et see toob Eestis kaasa valitsuse vahetuse.
Neljandaks võime endiselt kindlad olla Keskerakonnale, kes valitseb ülivõimsalt venekeelse elanikonna seas, nullides nõnda Dmitri Klenski suguste võimaluse valituks osutuda ja seeläbi Eesti riigi huve kahjustada.