Eilne «Sakala» rääkis esiküljel kuu aja eest Viljandi järvel peetud lennupikniku ootamatutest tagajärgedest. Nimelt sai mitu lennukeid vaatamas käinud
Juhtkiri: Pisut rohkem pingutust
autojuhti keskkonnainspektsioonilt paarisajakroonise hoiatustrahvi, sest nad olid parkinud liiga veepiiri lähedale.
Ehkki esmapilgul tundub juhtum lihtne ja selge, ilmneb lähemalt vaadates, et kõigil osalistel oleks olnud võimalik probleemi paremini lahendada või üldse ära hoida, kui nad oleksid veidi pingutanud.
Esiteks oleks pidanud teemale tähelepanu pöörama korraldajad. Lennupiknik on kolme aasta jooksul populaarsust kogunud ja saavutanud suuruse, kus asjadel ei saa enam lasta minna isevooluteed. Muidugi on tore, et lennundusentusiastid sellist üritust oma vabast tahtest Viljandis üldse korraldavad, kuid see ei tähenda, et nad ei vastutaks kaasnevate murede eest.
Tõenäoliselt oleks piisanud ebaseadusliku parkla likvideerimiseks sellest, kui korraldajad oleksid valjuhääldi vahendusel inimesi korrale kutsunud. Sama kivi võib visata keskkonnainspektsiooni kapsaaeda. Miks piirduti toimuva fikseerimise ja süüdlaste hilisema karistamisega ega üritatud keskkonnaohtlikku ja ebaseaduslikku käitumist lihtsa inimeste hoiatamise abiga takistada? Kindlasti oleksid organisaatorid lubanud selleks oma helitehnikat kasutada.
Eelkõneldu ei tähenda siiski, nagu oleksid valesti käitunud autojuhid süüst puhtad. Lähedal asuvad parklad ja teeääred olid küll sõidukeid täis, kuid see ei anna veel luba neljal rattal randa ronida.
Üks «Sakalaga» vestelnud trahvisaanu, kes on pärit teisest linnast, ei osanud oma sõnul mõistatada, kus veepiir lume all kulgeb, ning parkis lihtsalt teiste kõrvale. Võib-olla polnud kõik valesti parkinud tõepoolest tahtlikult hoolimatud, kuid mõtlematud olid nad igal juhul. Ka võhivõõras peaks näiteks paadisilla järgi taipama, kus ta viibib.