JUBA LOODUSE poolest on nii seatud, et ühiskonna alglüli on üksikisik. Tolle loodud perekond on seega esimese astme ühistuline ühendus, kus valitseb oma sisehierarhia. Sellele järgneb hõim, hõimule omakorda kogukond ja edasi tuleb juba rahvus.
Jaan Leetsar: Kui ehitaks riigi uuesti alt üles?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need on looduslikud koostööd tegevad ühistulised ühendused, mille tekkesse inimene oma mõistusega sekkuda ei saa. Inimene on aga neile toetudes omakorda teadlikult loonud hulga ühistulisi ühendusi. Eelkõige on ta piiritlenud ja seadustanud perekonna mõiste. Selles tähenduses perekonnal on juriidiliselt mõõdetavad erinevused looduslikult tekkinud perekondadest.
Perekondade ühenduste ehk hõimude alusel on loodud kindlapiirilised külad, kogukondade alusel ja külade ühendustena vallad (maakonnad) ning rahvuste alusel valdade ja maakondade liitudena rahvusriigid.
ÜHISKOND ON seega kujunenud loogilist rada mööda alt üles. Iga hierarhias allpool olev lüli on moodustanud teatud ülesannete täitmiseks temast kõrgemal asuva organisatsiooni, millele on delegeerinud ka õigused neid ülesandeid täita.
Nii ongi aja jooksul moodustatud mitut liiki kohalikke haldusüksusi (külad, vallad, maakonnad). Mõned rahvad on endale saanud ka kindla territooriumiga riigi. Eesti rahvaski kuulub oma väiksusest hoolimata nende õnneseente hulka.
Oma riik tähendab ühtlasi isevalitsemist ehk riigi ülesehitamist. Igal riigil on kindel territoorium, selgelt määratletud võim ja kodanikkond, kes ennast ise valitseb. Loomulikult on keskne lüli seejuures üksikisik, kes on asutanud perekonnad, külad, vallad, maakonnad ja ka demokraatliku riigi.
EDASI ARUTLEN selle üle, kas me oleme oma riigi ülesehitamisel järginud piisavalt loodusseadusi ning loonud üheskoos ja vaba tahte alusel riiklikud institutsioonid, kes juhinduvad kodanike tahtest, või oleme loonud mingi monstrumi, kes tegutseb oma kitsastes huvides ja kes ei allu enam kodanike-omanike tahtele.
Järjest sagedamini kuuleme hüüatusi: riigikogu ei esinda enam rahvast, ametnikkond on valitsusel üle pea kasvanud ning vallad tuleb seaduse jõuga ühendada supermonstrumiteks.
Riigivõim on juba nii ülbeks läinud, et laseb riigiametnikel kontrollida omavalitsuste ja kodanike tegevust mis tahes valdkonnas. Igale poole on üles seatud salakaamerad ning kodanikele on tehtud seadustega sadu ja tuhandeid ettekirjutusi, mida keegi ei suuda enam täita, rääkimata nende teadmisest.
Olgem ausad, see pole ju enam kodanike riik, kui omanikule dikteerib tegevusjuhised tema teener ehk ametnik või poliitik. Asi peaks olema risti vastupidi.
Selleks et pea peale pööratud riigi saaks jalgele tagasi pöörata, tulebki reforme alustada otsast peale.
MIS OLEKS, kui jätaks vallad veel mõneks ajaks rahule ja püüaks hakata pihta küladest — meil on ju hulgaliselt välja surnud külasid, kus ei ela enam ühtegi inimest.
Esimene haldusreformi puudutav ülesanne valdadele (mitte riigile!) olekski ellu viia külade haldusreform. Alles seejärel saaksid nad teada, mida külad on võimelised tegema ning millised funktsioonid delegeerivad nad edasi valdadele.
Kui haldusreformi esimene etapp on seljataga, võiksime järgmisena ette võtta maakonnad.
Arvan, et riigiametnike juhitavate maakondade (maavalitsuste) aeg on läbi. Juba ammu on maakonna tasandil tekkinud konflikt, milles põrkuvad omavalitsuste ja riigi huvid.
Valdade ja omavalitsusliitude alusel võiks moodustada kahetasandilised omavalitsused, maakonnad. Näiteks esitaks iga vald maakonnanõukogusse teatud arvu liikmeid, kes valivad maavanema.
Maakondadele peaksid vallad delegeerima ka funktsioonid, millega nad ise nii hästi toime ei tule, näiteks hariduspoliitika ja koolide, ühistranspordi, jäätmekäitluse ning veevarustuse ja kanalisatsioonigategelemise, samuti näiteks ehitusteenuste ning kohalikul tasemel meditsiiniteenuste pakkumise. Eks vallad pea ise otsustama, mis ülesanded nad elanike paremaks teenindamiseks maakonnale annavad.
Kahtlemata on selleks vaja eriseadust. Seejuures niisugust, mille on koostanud asjatundjad, kuid mille esitavad riigikogule konsensuslikult vallad ise.
KUI OLEME maakondade reformimisega ühele poole saanud, peaks sellele kindlasti järgnema riigi haldusreform. Selle käigus tuleks kriitiliselt üle vaadata funktsioonide jaotus riigiaparaadi ja maakondade vahel.
Praegu on üsna selge, et paljud maakondade tasemel lahendatavad küsimused on oma huve silmas pidades enda võimkonda haaranud riigiametnikud. Eeskätt nemad kirjutavad valmis seaduste eelnõude tekstid, mille sisu ja mõju kodanikele ei suuda erakonnad ega ka nende kontrolli all tegutsev riigikogu enam ammu hoomata.
Tundub, et ka valitsus ei suuda enam jälgida, kelle huvides ta tegelikult seadusi vastu võtab. Kas esiplaanil on
Euroopa Liidu, välismaise kapitalisti või Eesti kodanike huvid? Sageli on ühe või teise seadusesätte taga ikkagi ka mingi kitsa ametnikugrupi isiklik huvi, nagu näiteks ehitusseaduses, looduskaitset reguleerivates riiklikes aktides ja kalapüügiseaduses.
Nii ongi kodanikud võõrandunud võimust ja ametnikud kodanikest.
Maakonnad peaksid riigi haldusreformi käigus delegeerima riigile need funktsioonid, millega nad kodanike teenindamisel ise enam hästi toime ei tule (välis- ja kaitsepoliitika, rahvusvaheline majandus, sisejulgeolek, kohtud, riigieelarve ja muu). Kindlasti tasub seejuures vaagida vähendatud koosseisus kahekojalise parlamendi sisseseadmise võimalusi (näiteks võiks luua ühe koja erakondade ja teise kodanikuühenduste, sealhulgas maakonna esindajatest).
HALDUSREFORM peaks olema loodusliku tagapõhjaga, palju kompaktsem, loogilisema ülesehitusega ja pidevalt toimiv kodanike (mitte riigiametnike ja poliitikute) huvides arendatav tegevus. Kui me selle suunas kiiresti tegutsema ei hakka, kaotame tõenäoliselt varsti ka oma riigi. Ja seda eeskätt sisemiste vastuolude, korraldamatuse ning üleüldise usaldamatuse tõttu.