Põhimõttelagedus poliitikas

Ramo Pener Foto: Erakogu

ME OLEME huvitatud originaalist ja originaalsusest. Originaal maksab palju ning mõni kunstiteos võib olla lausa hindamatu. Koopia on vähem väärtuslik — odav või isegi väärtusetu.

Teaduses tuleb paljudel juhtudel leppida koopiatega, sest originaalid on läinud kaduma või hävitatud. Taastatu pole enam algupärane, vaid järeletehtu. Koopia ja originaali vahe seisneb ehtsuses, tõepärasuses ja usaldusväärsuses.

Kas Eesti poliitikas on originaale? Jalgratast selles vallas loomulikult leiutama ei pea, aga ehk õnnestub luua mõni teine ainulaadne liikumisvahend: näiteks ratastel Soome kelk.

Kas Eesti poliitikud teadvustavad ja hindavad riigi ja omavalitsuse tasandil originaalsust ja paikapidavaid põhimõtteid — mõtteid, millel on põhi all ning mis ei lase läbi rumalust ega arulagedust? See pole retooriline ega demagoogiline, vaid olemuslik küsimus.

ERAKONDADE JA valimisliitude programmidest on raske või lausa võimatu leida midagi originaalset — sellist, mille juures on kaua vaeva nähtud ning vettpidavad põhimõtted ilmale toodud. Programmid on sarnased ning (põhimõtte)lagedalt üldsõnalised. Need sisaldavad palju jutuvahtu, kuid väga vähe (põhi)mõtteid.

Ka minu väljaöeldu pole originaalne: vene kuulsamaid kirjanikke Fjodor Dostojevski oli põhimõttelageduse pärast mures juba XIX sajandil. Ta ei ironiseerinud huupi, vaid nägi ja tundis minu meelest kogu olemusega, et tema ümber on palju maskeraadi ja klounaadi.

EESTIS EI hinnata Dostojevski maailmakuulsat teost «Idioot». Ma ei tea, miks: kas sellepärast, et selles väljaöeldud tõed on liiga teravad, või sellepärast, et peategelast on võimalik võrrelda Kristusega? Jäägu selle küsimuse lahkamine kirjanduskriitikute hooleks.

Tänapäeval enam kellegi kohta naljalt idioot ei öelda. See on solvav ja alandav. Selle asemel on käibel psühhoneuroloogilised terminid «dementsus», «seniilsus» ja muu säärane.

Mida tähendas algselt mõiste «idioot»? See tuleneb kreekakeelsest sõnast idiotes, mis tähendab oskamatut, nõrgamõistuslikku või arenematut inimest, kes suudab parimal juhul tõusta väikelapse vaimsele tasemele.

Dostojevski romaanis nimetatakse idioodiks vürst Mõškinit. Miks? Sest ta mõtles ja analüüsis. Sest tal olid põhimõtted, millest ta ei taganenud, ning kristlikud väärtused, millele tugines tema maailmavaade. Ta oli kurjuse suhtes lapselik, mitte lapsik, kuid kõiges muus täiskasvanu. Ja mitte ainult: ta eristus teistest originaalsuse poolest.

OMETI PEETI Mõškinit idioodiks. Miks selline solvang? Kas tema vaimse arengu tase oli võrreldav väikese lapse omaga? Ei! Inimesed lihtsalt kadestasid tema originaalsust, põhimõtteid, väärtusi ja maailmavaadet ning kadedus ajas neid vihaseks. Nad ei leidnud tema iseloomustamiseks paremat sõna kui idioot, viidates sealjuures ühtlasi vürsti ootamatutele krambihoogudele.

Kuidas kirjeldab seda olukorda maailmakuulus kirjanik ise? Ta väidab, et Mõškini halvustajate nimi on küll aus, kuid nad pole iial millegagi meelde jäänud. Välimuse kohta ütleb ta, et see on neil küll viisakas, kuid väheütlev. Haridus on nendel kirjaniku arvates korralik, aga ta ei tea, milleks see kõlbab.

Autor kurdab ka selle üle, et neil inimestel on mõistust, aga mitte oma põhimõtteid. Ühte preilit iseloomustab ta järgmiselt: «Tarvitseb vaid mõnel meie preilil juuksed maha lõigata, sinised prillid ette panna ja ennast nihilistiks nimetada, kui ta jalamaid veendub, et prillide ettepanemisega tekkisid tal kohe ka oma «isiklikud veendumused».»

Praegusi poliitikuid iseloomustab hästi Dostojevski tähelepanek, et kui mõni võtab hea usu peale omaks mingid ideed ja on kusagilt nende kohta alguse ja lõputa midagi lugenud, peab ta neid kohe algupärasteks mõteteks, mis on sündinud tema enda peas. Kirjanik nimetab sellist suhtumist naiivsuse jultumuseks.

Kus on tänaste poliitikute endi mõtted? Kui neid enne suurde poliitikasse minekut ehk oligi, siis seal nivelleeritakse kõik vähegi põhimõttekindlust väljendavad avaldused parteiprogrammide loosungiteks, mida tuleb öelda või laulda kooris. Sellest on kahju.

Nõutuks teeb, et igal politikaanil on palju nõuandjaid. Mida nood siis annavad? Nad pakuvad kopeeritud mõtteid originaalide pähe. Eriti valimiste eel.

MA EI TAHAKS Eesti poliitikute kohta väita, et nad pakuvad tööd rügavale mõttelaisale rahvamassile naiivset jultumust. Tahaksin meie poliitikutest paremini mõelda ja öelda. Ma ei soovi ilmutada oma riigi, valla ja nende juhtide suhtes nihilismi, kuid arvan, et vajame riiklikke stiliste, kellel on originaalne stiilitunnetus, intuitsioon, orientatsioon ja eruditsioon.

Eesti on kaua otsinud oma Nokiat. Selle leidmise ja leiutamise püüded pole seni veel vilja kandnud. Dostojevski järgi on ohtralt neid, keda iseloomustab see, et nad elu lõpuni ei tea, mida peaksid õieti leiutama ja mida on eluaeg valmis olnud avastama: kas püssirohtu või Ameerikat.

Meie ümber on liiga palju koopiaid. Mõtlemine on jäänud meile võõraks, kaugeks ja vaevarikkaks. Ilmselt tuleb nõustuda saksa filosoofi Arthur Schopenhaueri avaldusega: «Mõtlemine on minus asetleidev võitlus tahte ja tunnetuse vahel.»

Koos südametunnistusega oleme minetanud ka tunnetuse. Kunagi oli moes korraldada ajurünnakuid, nüüd aga rünnatakse ajusid — põhimõtetega inimesi, kel on süda õige koha peal ning kelle mõtted ja põhimõtted ei sõltu tuule suunast ja lipu värvist.

Mõtelda on raske, aga mõtlemata põhimõtteid ei kujune. Ärgem kartkem mõelda!