Ööhaigru otsingud Olustvere mõisa maadel

Meelis Rämmeld (vasakul) ja Tarvo Vridolin kehastavad hiilgavalt kahte töötut meest, kes püüavad oma eluga hakkama saada. Foto: Jaanus Laagriküll

Taago Tubin on lavastaja, kes valib näidendit kaua ja hoolega ning teeb selle siis lavaküpseks igati läbimõeldud kontseptsiooni ja täpse näitlejamänguga. Nii ka seekord.

Võib-olla on viljandlastel juba ununenud tema varasemad Ugalas lavastatud näidendid: ligi kümme aastat repertuaaris püsinud «Helesinine vagun», «Maakad» või vanas lennukitehases mängitud «Kogujad».

Kummatigi meenuvad «Ööhaigrut» vaadates kõigepealt just need — eeskätt «Kogujad», mille muutis haaravaks teatrisündmuseks tühisõnadel rajanev, kuid näitlejate esituses ootamatuid suhteid ja emotsioone väljendav tekst.

Saatuste pusle

«Ööhaigrus» ei räägita küll ainuüksi tühisõnadest, kuid selleski lavastuses ja näitlejate mängus on suur osa alltekstil. Kes õieti on need kolm inimest, kelle elu ja suhteid vaataja ees lahti harutatakse.

Esmapilgul on nad töötud eluheidikud, kes redutavad vanas kirikus ning püüavad kasutada iga võimalust raha teenida. Tänu Meelis Rämmeldi, Tarvo Vridolini, Merle Palmiste ja Tanel Ingi suurepärasele näitlejatööle kooruvad vaataja silme all tavaliste igapäevaste fraaside tagant kaasahaaravad ja sügavad inimsaatused, mis ei jäta meid külmaks.

Enamjaolt jäävad lavalist pinget hoidvad suhted vaatajale pelgalt aimatavaks, kuid nimelt see, et neid välja ei räägita, annab tegevusele veetluse.

Paljud lavastused minetavad haaravuse just seetõttu, et kõik inimsuhteid väljendavad tähtsad tõdemused on otsesõnu tegelaste suus. Sõnad reedavad vaid saladus(t)e olemasolu.  

Vaataja ise peab oma peas panema kokku pusle, mis annab aimu tegelaste elusaatusest ja nende tegelikest suhetest.

Peaosaline Jess on tänu Meelis Rämmeldi suurepärasele näitlejatööle kõige paeluvam, kuid tükati jääbki tema tegelane saladuseks.

Tarvo Vridolinilt näeme senise näitlejakarjääri väljapaistvaimat tööd, Merle Palmiste teeb oivalise osa endise vangina, mängides suureks oma tegelase ürgnaiseliku heitlikkuse. Tabavate detailidega üllatab algaja politseiniku osas Tanel Ingi.  

Kümme korda

Siin ei saa mööda lavastuse aluseks olnud heast näidendist. Ööhaigur on ju Inglismaal sama haruldane lind kui Eestiski ning autorile on selle otsimise ja vaatlemise teema üksnes põnevate inimsaatuste avamise ajend. Kahju ainult, et lavastust saab ilmselt autoriõigustest johtuvalt ette kanda kõigest kümme korda.

Koht, kus seda mängitakse, Olustvere mahajäetud reheküün sobib ideaalselt — muu hulgas tänu väga heale lavakujundusele, mis markeerib mahajäetud kirikut oma arhailiste toolide, lagunenud altari ja bütsantsliku altarimaaliga. Tähelepanu väärivad ka lavastuse silmapaistev plakat ning kavaleht.

Muide, mõne nädala eest olime perega Virumaal ja käisime Kukruse mõisas vaatamas teist väga head suvelavastust, «Vabrikutüdrukuid». Sealgi hiilgasid vapustavad näitlejad, kuid mitte sellest ei taha ma rääkida.

Mõisa muuseum oli selleks tarbeks spetsiaalselt avatud nii enne kui pärast etendust ja sisse pääses sõbrahinnaga. Ning mis veel tähtsam: vaheaega, mis oli nagu Olustvereski pool tundi, samuti etendusele eelnevat ja järgnevat aega täitsid arvukad kohalikud meenemüüjad ja toidupoolise pakkujad.

Miks ei võiks tekitada sellist traditsiooni Olustvereski? Inimesed tulevad ju suvel veidi varem kohale ja saavad seal koos aega veeta ka etenduse järel.

LAVASTUS

Jez Butterworth, «Ööhaigur»
• Ugala suvelavastus Olustvere reheküünis
• Tõlkija Martin Algus
• Lavastaja ja muusikakujundaja Taago Tubin
• Kunstnik Liina Soolepp
• Mängivad Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin, Merle Palmiste, Agu Trolla, Tanel Ingi, Janek Vadi ja Kaido Torn.
Allikas: Ugala