Terviseamet annab teada, et «hooldushaiglates osutatav teenus vastab valdavalt nõuetele». Seda on tore kuulda.
Kommentaar: Hooldajatele tuleb palka maksta
29. juuni 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paraku elu seda optimismi alati ei kinnita. Kaastundlik suhtumine ja abivalmidus pole kaugeltki hooldaja esmased tunnused, vaid sõltuvad pigem iga töötaja isikuomadustest.
Mõni aeg tagasi kirjutasin Viiratsi hooldekodus elavast jalutust mehest, kes uskumatute pingutustega püksirihma otsas ratastooli trepist üles ja alla vedas, et teiselt korruselt õue pääseda. Mees viidi teise hooldeasutusse ja nüüd on ka Viiratsis lift, nii et sellist olukorda enam tekkida ei saa.
Seniajani on aga meeles miski muu.
Läksin tookord asutuse juhataja jutule, kes siis, kui toimetusest olin helistanud, oli alati imelahke. Koputasin, vabandasin tülitamise pärast ja küsisin, kas on võimalik natuke rääkida.
Mind visati kabinetist välja. Ma ei jõudnud ennast tutvustada, olin ülemuse silmis tavaline vanemapoolne inimene, mitte ajakirjanik. Ei teinud sellest erilist numbrit, aga seniajani mõtlen, kuidas saab suurt empaatiat nõudvas ametis niimoodi käituda. Minu asemel oleks võinud ju olla inimene, kel on parasjagu väga suur mure ning kes vajab nõu ja tuge.
Probleemid on paljudes hooldekodudes ühesugused. Elanikud kurdavad, et tuba tullakse koristama juba kell viis või kuus hommikul — ajal, mil unehäirete all kannatav vanainimene on just sõba silmale saanud.
Eluaegne pedagoog, kes füüsiliselt enam ise hakkama ei saa, kuigi vaim on ärgas, peab taluma, et tema tuppa koputamata sisse astutakse ja hüütakse: «Noh, mammi, teeme su voodi ära!» Aastatega ei kao privaatsuse ja viisaka suhtlemise vajadus. See, et sa ei suuda tõusta ja enda eest seista, ei muuda sind veel mõistuse ja emotsioonideta olendiks.
Meditsiiniõena töötanud tuttav, kes käis endist naabrinaist hooldusosakonnas vaatamas, rääkis, kuidas leib seisis paljalt öökapil ja kui üle üheksakümnene patsient seda süüa proovis ning puru voodisse pudistas, tehti selle kohta terav märkus.
Arstina töötanud naine käis oma insuldi läbi elanud meest haigla hooldusosakonnas vaatamas ja nentis, et on kaks põhilist asja, mida tollele pakutakse: rahustid ja pampersid. Inimene lihtsalt vegeteeris, kuni siit ilmast lahkus.
Hooldekodudes (hooldushaiglates, -osakondades, pansionaatides või ükskõik, kuidas me neid üksteisest veidi erinevaid asutusi nimetame) on erisuguseid hoolealuseid. On neid, kelle mõistus pole enam kõige ärksam, on neid, kes on oma füüsilise ja vaimse tervise ise hävitanud.
Kui sa oled oma kodust ära toodud, su tervis on halb, valud ja muremõtted vaevavad, on loomulik, et muutud närviliseks ja virisevaks. Kõik selle peavad vastu võtma inimesed, kes seal töötavad. Lisandub suur füüsiline koormus, sest palju on lamavaid haigeid.
Meil on lõputult räägitud arstide ja õdede, samuti õpetajate, politseinike ja teiste madalatest palkadest. Kuidas aga nõuda hooldusasutustes töötavatelt inimestelt hoolivat ja iga hoolealust arvestavat käitumist, kui neil on abistatavaid mitu korda rohkem kui näiteks Soome samasugustes asutustes, palk aga võrreldamatult väiksem? See viib alla ameti prestiiži ning muudab minimaalseks võimaluse leida häid ja kvalifitseeritud töötajaid.
Ükski kontroll asja ei paranda.
Kuus 300 eurot pensioni saav üksik vanainimene elab väga kitsalt, aga saab kokkuhoidliku majandamise korral hakkama, nii et üür on makstud, toit laual ja mõni vajalik ostki tehtud. Kuidas asutus ei tule toime, kui tuleb maksta 500—600 eurot kuus vaid ühe väikese toa (sageli mitme peale) kasutamise eest? Kas hooldusteenusest on saanud lihtsalt äri põhimõttel «mida suurem kokkuhoid, seda suurem kasum»?
Euroliit jagab hooldusasutuste ehitamiseks röögatuid summasid. Moodne mugavustega maja on oluline ja kergendab ka personali tööd, aga kas see on ikka kõige tähtsam? Usun, et see omal ajal Lõhavere hooldushaigla ülerahvastatud palatis elanud eakas naine, kellele hooldaja tõi kodus keedetud mustikakisselli, et tema seedimist korda saada, tundis ennast siiski paremini kui mõnes uues majas ükskõiksust ja kannatamatust taluv hoolealune.