Vanavarakoguja mälestuste saatel Vooruni ja sealt Pika silla pääle

Suislepa valla kodu-uurija Ernst Peterson ehk Lupe Ärni oli koduõuele oma kulu ja kirjadega ehitanud kolmekorruselise muuseumimaja ja kogunud eksponaate. Seal leidus vanu raamatuid, esemeid aegade sülest, töövahendeid, pilte — kõike, mis ajast ja arust, kuid millel on ajalooline väärtus. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ajalugu pole temaga kaasas käivate materiaalsete väärtustega ühtviisi hästi ringi käinud. Midagi olnust kaob, midagi säilib ülihästi ning midagi jääb alles tundmatuseni moonutatult. Öeldu on maksev nii elus kui eluta
ainevallas.

Võtame ette Eestis paiknevad vanad linnamäed, millest ei saa mööda vaadata juba ainuüksi nende suuruse pärast. Nende aeg haaras meie ajaarvamise aastaid 700 kuni 1227. Ajaloos nimetatakse seda perioodi nooremaks rauaajaks.

Eesti alal oli tollal umbes 150 000 asukat — mehi ja naisi, kelle rahvus pole päris selge. Nad kasvatasid karja, harisid põldu ja küttisid. Inimeste eluiga küündis umbes 25 aastani. Suremus oli suur, mistap suguharudele tuli täiendust leida nii baltlaste kui skandinaavlaste hulgast. Meie minevik on niisiis segane.

Joonestusplokk ja pliiats

Möödunud aasta sügissuvel olin Voorus Araka talu õuealusel heinamaal ja sihtisin silmadega kohta, kus võis seista Jaan Jung, vasakus käes joonestusplokk ja paremas pliiats, peas mõte visandada võimalikult tõepäraselt paberile kunagine Vooru linnus selle säilinud haledas väljanägemises.

Kes oli see saksapärase nimega tegelane?

August Kitzberg on teda kiitnud kui järjekindlalt oma haridust arendanud meest, kes tegi Kaidi vallakooliõpetajana kõrge komisjoni ees ära kihelkonnakooli õpetaja eksami ning «atesteeriti Abja kooli peale, millega võitis seltskonna lugupidamise pikaks ajaks».

«...et tema heaste riides käima hakkas, hoolitsetud hobuse ja vedruvankriga ringi sõitis Eestimaad pidi ja uuris vanade aegade lugusid. Tema tegemistele aitas kaasa see, et ta naisele väärt õmblusmasina ostis, nii et see näidata võis, kui netilt mõisapreilid peavad riides käima. Sama tegi ta selgeks ka Abja kodanikenaistele,» pajatab kirjamees.

Eelöeldu päädis sellega, et Jaan Jung jättis kooliõpetajaameti maha ja hakkas koguma rahvalt nii sõnalisi kui esemelisi muinasteadmisi. Jungist sai kirjasaatjatekogu järjekindlalt tegutsevate abimeeste hea organiseerija.

Olles hoolega tutvunud saksa- ja venekeelsete ajalooliste ürikutega, tahtis Jaan Jung saada õigust tõlkida «Läti Hendriku kroonika» saksa keelest eesti keelde. Et võimud talle kui maarahva (eestlaste) esindajale seda luba ei andnud, vastas Jaan Jung sellele ehtsa Mulgi mehe jonniga ning tõlkis kõnealuse kroonika sõnaraamatu abil maakeelde ladina keelest. Kulus peaaegu kolm aastat, aga see sai tehtud!

Oma elutöö tulemused võttis ta kokku peateoses «Muinasaja teadus eestlaste maal. Kohalised muinasaja kirjeldused Liivimaalt, Perno ja Viljandi maakonnast».

Jaan Jungi tööl oli tol ajal suur mõju: see andis ainestikku ajaloolistele jutustustele ja raamatutele.

Aastal 1899 lahkus Jung õpetajaametist ja ostis Imaveres Tamme külas Soo-otsa talu. Olles pannud oma tegevusega aluse eesti muinasteaduse arheoloogilistele uurimistele, puhkab ta nüüd Pilistvere kalmistul.

Tema seostas esimesena Lõhavere (Leola) linnamäe Lembitu linnusega ning tegi kindlaks Viljandi linnuse eelposti, Sinialliku linnamäe, mis poolenisti hävines, kui Vene kroonu ehitas Viljandi—Mõisaküla raudteed.

Tarvidusele kaitsta ajalooväärtusi inimeste asjatundmatu hävitustegevuse eest oli saadud piisavalt seletust, sestap võib Vooru linnamäe kruusast tühjaks vedamist, rajamaks Vooru—Helme maantee tammi, pidada Muinas-Eesti kultuuriväärtuste vastu sooritatud kuriteoks.

Ümbruskonna vanim linnus

Worokülli (Vooru) linnust peetakse ümbruskonna vanimaks. Mulgimaa valvetõke oli naabrite omast kogukam. Jääajal siia tassitud kruusakoormal on kõrgust 14, pikkust 80 ja laiust 60 meetrit.

Voorulased on seda töödelnud kolm korda. Mõlemasse otsa on kuhjatud päitsivallid. Lõunaotsas on sügav kraav, selle ees eellinnuse kõrgendik. Linnamäe idakülge kaitseb neljahektarine kolme meetri sügavune mudapõhjaga järv. Läänekülge turvab põhjatu soine lodumaa. Arvatavasti oli ümber õue inimesekõrgune liivavall, mis kandis palktara. Selle taga kõrgusid kallalekippujatele kaelapildumiseks mõeldud kivide kuhjad.

Väravaava asus arvatavasti järvepoolsel küljel.

Kõrval olevale tasasele maale olid rajatud eluhooned ja majapidamisehitised. Need, kes elasid linnuse külje all ja olid teistele vajalikud oma kutseoskustega, mille vilju maitsesid ka linnuse elanikud, pidid hädaohu korral linnamäe palktara taga kaitset leidma.

Aegade jooksul kujunesid linnuste otstarbest erinevad arusaamad. Eesti Vabariigi peaminister Kaarel Eenpalu 1934. aastal loodud propagandaministeeriumi ülesanne oli arendada eestlust. Minister Ants Oidermaa (enne nimede eestistamist Hans Oidermann) juhitava ametkonna eestvõttel said linnamäed rahvusliku vabadusvõitluse sümboliks. Nendele paigutati kivialustel metalltahvlid, millel olid märgistatud linnused.

Linnamägedele püstitati lipuvardad, et heisata pidulikel puhkudel rahvuslipp, ja ehitati etenduste esitamiseks näitelavad. Peeti lõkkeõhtuid, mille külalisteks olid Vabadusristi kavalerid, lauldi ja loeti luuletusi. Pandi alus skautluse põhimõtetel tegutsevate Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioonile. Korraldati rivi- ja väliõppusi ning telklaagreid. Loosung kõlas nõnda: «Isamaa auks ole valmis! Alati valmis!»

Tarvastu ajaloolisi lossivaremeid ümbritseb umbmetsikus, ent vallavanema ja -valitsuse mulgi järjekindluse toel on tehtud korda Mustla peatänav, mis nägi enne ropp välja. Alevis on mõeldud nii elanikele kui külalistele.

Seal on uus kaubamaja, imeilus lasteaed, ujumisbassein, koduloomuuseum, käsitöökoda ja kunstinäituse ruumid. Avatud on ajalooline kirik.

Paraku ei ole kahe omaniku kemplemise tõttu kuidagi suudetud kokku leppida Tarvastu ajaloolise Veskijärve ülespaisutamises.

Kunagine Tarvastu mõisaomanik von Mensenkampff kinkis kolmekümnendail aastail mõisapargi rippsilla Viljandi linnale. See on praegugi lossimägedes — korras ja hoolitsetud.

Seevastu Tarvastu linnamäge pole muinsuste külastaja jalad enam ammu tallanud. Nii nagu Voorumäel, pidas rahvas ometi ka siin pidusid. Alles 1948. aastal mängis Viljandi Ugala siin Aleksander Satsi lavastust «Kui Anija mehed Tallinnas käisid».

Anija mehed nõudsid kunagi oma maale õiglasemaid seadusi. Tänapäeval käivad Tarvastu, Vooru ja Suislepa mehed ja naised Soomes raha teenimas. Ning mitte ainult Soomes. Üha enam tuleb kodustele kirju Austraaliast ning halastajaõed lähevad tööle Norrasse.

Tarvastus öeldakse teravkeelsete kohta: «Om üits lõuapoolik!» Üks seda sorti tegelane olla lausunud: «Mis neil riigikogu meestel meist asja! Neil oma mure: kas ikka saavad Metsakalmistul kuulsuse künka peale.»

Tõsi, Maarjamaal on, mille üle aru pidada.

Lupe Ärni

1977. aasta 17. veebruaril ootas mind Eesti Televisiooni valvelauas kiri Ernst Petersonilt, Suislepa valla kodu-uurijalt. Ta pakkus televisioonile koostööd, uurimaks Suislepa kandi revolutsiooniaegseid sündmusi. See idee jäi teoks tegemata.

Ernst Petersoni, rahva keeli Lupe Ärniga kohtusin 1984. aastal tema kodus Lupe talus, et rääkida ajaloost. Ärni oli ilmaelu näinud juba seitse aastakümmet ja jõudnud palju korda saata: käia gümnaasiumis, olla Tartus «Postimehe» joonealuste kirjutaja, kirjutada Vanemuise lavale menuka opereti, anda välja ajakirja, teha mitmesuguseid ametnikutöid ja astuda lõpuks oma kodumail Suurküla kolhoosi. Siin sai ta ülesande tegelda kodu-uurimisega.

Ärnil tuli maksta lõivu sõjajumal Marsile ning istuda vales väes teenimise eest kolm aastat vangis. Sellest hoolimata jätkus tal energiat olla tegev ka uue korra sisseseadmisel. Kui vaja, tegutses ta arveametnikuna teravilja kokkuostu punktis, kui vaja, oli kolhoosiesimees, farmijuhataja, metsavaht...

Ärni pidas lugu loodusest, kasvatas tarviduse korral metsa, istutas puunoorendikke ning kirjutas küla ja selle inimeste elulugusid. Ei jäänud ta kõrvale ka näitemängu tegemisest ning oli mestis pillimeestega.

Ajaloohuviline mees ei olnud ainult jutuvestja. Ärni oli ehitanud koduõuele oma kulu ja kirjadega kolmekorruselise muuseumimaja ning kogunud sinna eksponaate. Seal oli vanu raamatuid, esemeid aegade sülest, töövahendeid, endisaegseid pilte — kõike, mis oli küll ajast ja arust, kuid ometi ajaloolise väärtusega. Vanavara asjatundjana oli Ärni nii agar, et sellest nakatus August Rõõm. Temagi korteris hakkas idanema minevikuväärtuste varjualune.

Tervisega hooletu ümberkäimine viis Ernstilt elu. Tema talletatud varamu ootab põhjalikumat uurimist, kui jõudsin Lupe talu muuseumis teha mina.

Kus on Vooru mõis?

Kui olin kord Vooru-mail, huvitas mind väga Vooru mõis. Kus see võis olla?

Juba 1910. aasta 16. septembri «Sakalas» oli vastus küsimusele, kus asuvad Vooru mõisa hooned. Need paiknevad kahel pool Vana-Suislepast Leebikusse viivat maanteed. Paremat kätt seisab häärber kahe aida, talli ja loomalaudaga. Käeulatuses on sulastemajad, sepikoda ja rehi.

Ernst Petersoni ehk Lupe Ärni sõnul oli veel 1978. aastal püsti maakivihoone. Kolhoosiajal pandi sellesse hobused — sellest sai tall. Sadakond meetrit põhja pool on alles mõned vundamendikivid.

Häärberist on säilinud kahest suunast, nii põhja kui lõuna poolt tehtud fotod. Seinad olid laotud kivist ja kaetud servatud voodrilaudadega. Sisse pääses maja mõlemast otsast. Paraaduks oli keskel. Avara ja mahuka keldri võlvid olid hoolikalt laotud maakivist.

Seemenid said tänu maareformile krundi otse mõisasüdamest. Loosi käis tõmbamas poiste ema. Pere poegadest üks oli langenud Vabadussõjas ning Hermanil tuli lamada kooleratõbiste haigemajas veel kaua pärast sõja lõppu. Mõisahoone seisis sedaaegu laokil ja lagunes ning Herman pidi ehitama selle vundamendile uue.

Kas astute üle läve?

Kui jõudsime Voorus oleku ajal Herman Seemeni ehitatud majani, oli saatus meile armuline. Hoones ei elata pidevalt, aga sedakorda olid seal käimas Hermani tütar ja tema kaasa. Nad küsisid, kas soovime astuda üle läve.

Jätsime suvise teetolmuga kaetud jalatsid vöörusse, nagu sealmail kutsutakse esikut.

Fred Jüssi on öelnud: «Vanad majad on nagu vana aja inimesed. Nad ajavad sinuga juttu oma keeles, milles öeldut tõlgib igaüks erinevalt.»

Käisime toast tuppa. Nägin kõike, mis seal oli, aga leidus veel mõndagi, mida võisin üksnes tajuda. See oleks nagu minuga juttu ajanud.

Kui hakkasime lahkuma, toodi aiaväravasse kiirel sammul korv Hermani aia õunu. On vahel nii, et nähtu ei lähe meelest.

Tuleb meelde vana Tõllasoni Jaani jutt, kuidas Tarvastu ja Suistle poisid olla käinud purjus peaga Soe kõrtsi oja peal kaklemas. Ei tea kas sellepärast, et Suislepas oli vallavanem, keda rahvas oskas hoida?

Vooru mõisa südames talu pidav Herman Seemen valiti vallavanemaks kolm korda järjest: aastail 1927—1934 oli ta Vana-Suislepa vallavanem; 1935. aastal ühendati kaks Suislepa valda, Seemen jäi ametisse 1939. aasta lõpuni.

Kas Herman Seemen oli tegus vallavanem? Otsustage ise. Aastal 1932 astus ametisse esimene palgaline jaoskonnaarst. 1939 avati Suislepas apteek. 1938—1939 ehitati Suisleppa kõige nooblim ajakohane vallamaja.

Kui Herman Seemen punase võimu tulles vallaameti maha pani, jäi ometi alles hea puusepp.

1949. aasta suurküüditamise ajal joosti Seemenit hoiatama: varsti tulevad järele. Pere pakkis asjad. Lapsed saadeti kodunt pagendusse. Herman endal süüd ei näinud. Ootas kodus, mille oli ehitanud oma pere jaoks.

Ei tuldudki.

Ajaloo uurimisel ulatus Ernst Petersoni huvide ring Vooru kaugminevikuni. Ta kirjutas üles Herman Seemeni legendid, mis pajatasid ristiusu siia kanti jõudmisest.

Herman Seemen: «See Ristikirik oli sääl, kus on praegu Kalme koht Voorus. Usutoojad ehitasid sinna kiriku. Selle kõrval oli papi maja ja üks neist oli sinna ametisse jäänud. Rahvale see kõik oli vastumeelt olnud.

Inimesed võtnud ja kolmekuninga öösel, kui papp seda kella tagus, lõhkunud selle puukiriku ära, vedanud kogu värgi jõkke. Papp pannud hirmuga jooksu. Ümberringi olnud «suisa lepad», siit see Suislepa. Lõuna pool leidnud ühe mäekingu, jäänud sinna elama.

Igal kolmekuninga päeval olevat jõest kuulda kellalöömist.

See Ristikiriku mägi on praegugi olemas ja mingi vundamendi koht seal peal.»

Aga mis usutoojad need olid? Kas ida poolt vene usuga või katoliiklased läänest?

Pikasilla esmamainimine

XII sajandil jõudis preestrite ja raudrüütlite toel Läänemere maadele katoliku usk. Eestlaste malev purustati Madisepäeva lahingus 1217. aastal. Eesti ala jagati pooleks.

Ugandimaa sai Tartu piiskopile, kes omakorda läänistas selle Saksamaa Mõõgavendade ordule. Piiriks jäid nende vahele Võrtsjärv ja Väike-Emajõgi. Mõõgavendade ordu tegi oma tugipunktideks Helme ja Tarvastu lossi. Piiskop kindlustas end Rõngus ja Otepääl.

Territooriumi jaotus tekitas haldajate vahel ikka ja jälle tüli ning põhjustas relvakokkupõrkeid. 15. juulil 1398 määrati Pikasillal mõlema poole esindajate nõupidamisel kindlaks piirid ning sõjakulude ja kahjutasude maksmise moodused. See on Pikasilla esmamainimise kuupäev.

Tuleb tõdeda, et kindlat üle jõe viivat silda polnud nendel aegadel veel ehitatud ega ehitatud ka nimetatud kokkuleppe puhul.

Mellini kaardil olev saksakeelne nimetus Lange Brücke on sümboolne, nagu kinnitab ka tähistamisviis. Tegelikult oli seal ajutine ujuv- ehk niinimetatud nahksild või seda asendav parv.

Sõna «sild» tuleb meie kohanimedes ette üpris sageli. Et mitte jääda tühikargajaks, nagu ütleb rahvasuu, toome näiteid: Raassilla, Raudsilla, Hirmusilla purre, Pikasilla, samuti Vooru piirimail olev Roosilla küla.

Kord majja!

Esimeses maailmasõjas oli Saksamaa Venemaast tugevam. Brest-Litovski rahu järel ületas keiserlik Saksamaa Daugava ning okupeeris Saaremaa ja seejärel kogu Eesti. Siinne mõisnikkond kavandas luua Eesti ja

Läti maadele alatiseks Balti hertsogiriigi. Eestisse toodi 26 000 relvadega meest. Valga kaudu sisenevatele pioneerivägedele oli antud korraldus: «Ordnung muss sein!» Kord peab olema!

Sakslastele ei meeldinud kasimatus. Selgus, et eesti taludes ei tunta väljakäike ning loomulikud vajadused õiendatakse rehe taga põllul. See oli ebasanitaarne ja tervisele ohtlik. Komandatuur andis päevakäsu: «Kõikide talude õuele tuleb ehitada tualetid — puitehitised, mis varjaksid ebasündsa füüsilise tegevuse.»

Samal ajal tehti korda teid. Ilmnes, et Väike-Emajõel pole korralikku silda. Asi puudutas tulevase hertsogiriigi strateegilist julgeolekut.

1918. aastal mais hakati tööle ning mobiliseeriti talumehed metsa maha võtma ja kohale vedama.

Otepää kõrgustikult alanud Väike-Emajõgi oli pärimäge voolates korjanud endasse sadu ojakesi ja allikaid. Omandanud tugeva voolujõu, oli see Võrtsjärve põhja uhtunud viie-kuue meetri sügavuse kanali ning jätkas porise põhja liigutamist. Sild tuli kindlalt paika panna. Kandepostid seati tihedalt ja nii saigi neid 13 — vanakuraditosin!

Pikasilla sillapostide vastuvoolu jäävatele külgedele paigutati jäämurdjad. Et sõidukite peale- ja ärasõit ei ohustaks sillapäid, rajati need silla voolusuunaga paralleelselt. Puitsilla kogupikkus oli 137,7, sõidutee laius 7,75 meetrit.

Pikasilla esimene sild pidas vastu 19 aastat. Selle kohale ehitatud betoonsilla purustasid venelased 1941. aasta juunis. 1944. aasta augustis olid seal vastamisi Saksa okupatsiooniväed ja Nõukogude armee. 14. septembril alustasid venelased Sinimägedes, Tartu all ja Pikasillal kaks päeva kestnud tulelööki. 16. septembril andis Hitler vägedele loa Baltikumist lahkuda.

Pikasilda jäi maha surnud maa-ala. Läks aastaid, enne kui kerkis uus sild ja ajalooline teedesõlm taas ellu ärkas.