/nginx/o/2008/10/13/83115t1hf766.jpg)
Kui hiljuti oma muusikariiulit üle vaatasin, otsustasin üle hulga aja peale panna mustanahalise ameeriklanna Nina Simone’i plaadi. Muusikalist «Hair» pärinevat lugu «Ain’t Got No / I’ve Got Life» («Mul ei ole midagi / Mul on elu») kuulates tabasin end mõttelt, et kuigi see on kirjutatud aastakümneid tagasi ja lauljatargi on juba siit ilmast lahkunud, sobib see lugu hämmastavalt hästi ka meie praegusesse aega.
«Mul ei ole kodu, kingi, raha, riideid ega tööd,» kõlavad vabas vormis edasi antuna selle laulu sõnad. «Mul pole isa ega ema, maad, sõpru, jumalat, armastust ega mõistustki.»
Siiski on igaühel midagi, mida keegi temalt võtta ei saa. «Mul on mu juuksed, kõrvad, nina, suu, sõrmed ja varbad. Mul on mu pea- ja hambavalud ning oma halvad ajad. Mul on mu süda, hing ja naeratus. Mul on mu elu!»
Muidugi ei pruugi kriisiaegses rahanappuses vaevlevale eestlasele olla suur lohutus, et kõik tema hamba- ja peavalud on täielikult tema omad. Sellegipoolest läheb tuju palju rõõmsamaks, kui püüda ka halbadel hetkedel mõelda rohkem asjadele, mis meil on. Meil on ikkagi me süda, hing ja elu. Ja naeratus, mida saab kasutada piiranguteta.