/nginx/o/2009/07/07/203428t1hc076.jpg)
TÄNAVU MÄRTSIS möödus 20 aastat päevast, kui riigikogus võeti vastu maareformi seadus, mis tegi lõpu ühismajanditele ning tõi Eestimaale tagasi talud. Rahva seas nimetatakse seda paraku ajastuks, mil peaminister Mart Laari valitsus meie põllumajanduse tuksi keeras.
Minu põlvkond mäletab hästi aastaid, mil inimestele anti tagasi nende talukohad, maad ja metsad. Suur hulk endisi omanikke kolis tagasi oma esivanemate taludesse lootuses, et tulevad tagasi kuni 1940. aastani iseseisvana püsinud Eesti Vabariigi ajad: talude põlispuude all jooksevad kilgates ringi suurte eesti perede lapsed, isa askeldab põllul ja ema laudas, koplis ammuvad lehmad ning põldudel voogab vili.
Pettumus oli paraku kiire tulema: selgus, et põlluharimiseks ei piisa enam hobusest, vaid vaja on masinaid, tänapäevaseid lautu ja ennekõike suuri investeeringuid. Taludesse naasnud inimesed hakkasid varsti linna tagasi voolama, olles müünud maha maad ja metsad ning võimaluse korral ka hooned. Sel ajal saidki alguse suured kinnisvarafirmad, kes ostsid odavalt maad kokku.
Üks mu tuttav müüs samuti oma vanaisa talu ning ostis saadud raha eest linnakorteri ja auto. Ostjafirma sai väljamakstud raha juba esimese raiega kolmekordselt tagasi. Hiljem mees küll kahetses müüki, kuid tegu oli tehtud.
MINU KODUKANDIS Võrtsjärve ääres tuli maareformi järel enamik talusid rahvast täis, aga nüüd on see paik peaaegu tühi ja suur osa talumaju ajahambast näritud või suisa kadunud. Arvata võib, et need, kes tollal maareformis pettusid, ei tule enam kunagi maale tagasi, isegi kui neile lubataks selle eest pudrumägesid ja piimajõgesid.
Mis siis toona untsu läks? Arvan, et maid tagastades poleks tohtinud ajada omanike ringi maksimaalseks: nagu tollal räägiti, võisid talu tagasi saada ka lehma lellepojad.
Leedu läks teist teed: endistele omanikele tagastati ainult osa maad, ülejäänu kompenseeriti rahaga või osakutega, mille eest sai erastada teisi materiaalseid väärtusi, näiteks kortereid. Seega jäi Leedus tootjatele rohkem maad kätte. Seevastu meil pidid paljud talud ja osaühingud tootmist vähendama, sest ümbruses polnud piisavalt karja- ja põllumaad.
Meenub üks seik. Keegi küsis minult, kus asub temale tagastatav talu — ta polnud lähisugulasele kuulunud kohas kunagi käinud. Seegi maa läks ruttu müüki ja mitte kohalikule põllumajandusühistule, vaid kinnisvarafirmale, kes suutis maksta rohkem.
MAAREFORM TEKITAS palju ebaõiglust, seadusrikkumist, korruptsiooni, viha ja solvumist, mis annab ennast tunda seniajani. Paljud inimesed ei saanud tagastatavaid maid kätte, sest need olid juba teistele kanditud. Sugulased läksid tülli maise vara ning naabrimehed erastatud maadel kulgevate teede pärast, endiste omanike ja hilisemate elanike vahel tekitasid paksu verd tagastatud majad.
Kui ühismajandid lagunesid, jagati nende vara inimestele, kellelt see oli omal ajal kolhoosidele võetud. Parim kraam, sealhulgas korralikud masinad ja hooned, läks sageli ühismajandi juhtkonnale, teistele langesid osaks pudemed.
Minu kodukandis sai üks kolhoosnik ZIL-autokraana. See nõudis tohutult kütust, mis oli läinud väga kalliks, ega töötanud ilmselt enam tundigi, vaid seisab seniajani kasutult naabertalus.
Ka vabade maatükkide puhul pääsesid segastel üheksakümnendatel löögile ennekõike erastamisega seotud vallaametnikud ja nende tuttavad, kel oli teavet müüki minevate alade ja nende väärtuse kohta. Seniajani on palju segast põllumajandussaadusi töötlevate ettevõtete erastamises ja edasimüügis. Näiteks Tarvastu juustutsehh käis käest kätte, veeti seadmetest tühjaks ja tagatipuks lammutati.
PÕLLUMAJANDUSELE ANDIS tugevaima hoobi parempoolsete algatatud liberaalne turumajandus, mis võimaldas tuua Eestisse vabalt teiste riikide põllumajandustoodangut. Meil ilmusid müügile Poola ja Leedu odavad toiduained, mida lihtinimesed eelistasid kallimatele omamaistele. Mõistagi suretas see hulga kohalikke tootjaid välja.
Tarvastu tärklisevabrikule sai saatuslikuks taasühinenud Saksamaa idaosast saabunud ning kohalikust toodangust mitu korda odavam kartulijahu, millega meie turg üle ujutati. Hoone on seisnud juba üle kümne aasta tühjalt nagu untsuläinud põllumajanduspoliitika mälestusmärk.
Maal on praegu vähe töökohti ja selles pole süüdi maareform. Põllumajandus lihtsalt ei vaja tänapäeval nii palju töökäsi kui nõukogudeaegsed ühismajandid. Põldudel mürisevad võimsad masinad, lautades lüpsavad robotid ning nende hooldamisega saab hakkama minimaalne hulk inimesi.
PROBLEEMID ON maal ennekõike sotsiaalsed: 20 aasta jooksul on suletud sadu koole, lasteaedu, kauplusi, postkontoreid, raamatukogusid, arstiabipunkte ja bussiliine. Maainimestele ei osutata enam teenuseid või kui seda tehaksegi, siis väga kaugel.
Maal elavad veel üksnes eakad, kes ei taha enam kuhugi minna, väike arv särasilmseid entusiaste, kes hoiavad kohalikku elu hinges, ning kahjuks ka hulk elule jalgu jäänuid, kes uputavad mure pudelisse.
Kakskümmend aastat ja kauemgi põllul rüganud talunikud on väsinud ja pettunud, paljud tunnistavad, et uuesti nad sellist Kolgata teekonda ette ei võtaks.
Maareformi 20. aastapäeval võiks ja tahaks olla optimistlik, kuid maal toimuv ei anna selleks vähimatki põhjust. Ehk poleks talude taastamise ja nõukogude võimu kuritegude heastamise õilsate ideede nimel tarvis olnud lammutada kõike. Tehtut ei saa paraku olematuks muuta ning ega praegunegi maaelupoliitika tõota maale paremat ja elamisväärsemat tulevikku.