/nginx/o/2009/07/07/203428t1hc076.jpg)
Hiljuti puhkes Venemaal skandaal: maske kandva provokatiivse naistebändi mitu liiget võeti kaheks kuuks vahi alla, sest nad olid laulnud kirikus näiliselt Putinit ülistavaid laule. Nendes paluti taas valitud presidendile põlvitades jumalalt pikka iga ning iroonia oli läbinähtav.
Lastega pereemasid vahistades reageeris Kreml taas üle ning pälvis laidusõnu ka nendelt, kellele ansambel ja nende lood ei meeldinud. Isegi õigeusu kirik, kelle kaelakoogutamise pihta noorte naiste pilalood ilmselt rohkem käisid, pidas vahistamist ülepingutatuks.
Ajakirjanikud tõstatasid ikkagi küsimuse, miks on Venemaal kirikul võimuringkondades nii suur mõju. Vastust pole vaja kaugelt otsida: võimuladvikut ja vaimulikke seob ühine KGB-minevik.
Ajast, mil Venemaal võeti vastu ristiusk, on möödas enam kui tuhat aastat. Selle aja jooksul on õigeusk üle elanud mitu lõhestumist. Inkvisitsioon ja ristisõjad pole nende puhul küll eriti tuntavalt esile kerkinud, kuid sallimatust on ka see kristluse haru ikka ja jälle ilmutanud ning pööranud inimesi ka mõõga ja tulega.
Veidi vähem kui saja aasta eest Venemaal võimule tulnud ateistlikud bolševikud korraldasid kiriku vastu tõelise veresauna. Sajad ja tuhanded vaimulikud tapeti, põgenesid maalt või surid vangilaagrites. «Usk on rahvale oopium!» kuulutas enamlaste liider Vladimir Uljanov-Lenin.
Kirikud suleti, kogudused pillutati laiali, pühakojad lammutati või muudeti ühiskondlikeks hooneteks. Sageli ehitati lammutatud kiriku asemele võimul olijate ülistamise ehitis. Riik muudeti ateismi kantsiks, kus neil vähestel, kes julgesid usule truuks jääda, tuli üle elada alandavaid katsumusi.
Väidetavalt lõdvendas Stalin õigeusu kiriku kõri ümber haaret siis, kui hitlerlik Saksamaa alustas Nõukogude Liidu vastu sõda. Diktaatoril oli võimul püsimiseks vaja usklike toetust.
Nii saavutas kirik taas mingi mõju, aga kuni perestroikani hoiti seda raudse kontrolli all: usklikke ahistati ning väidetavalt sunniti peaaegu kõiki vaimulikke tegema koostööd Riikliku Julgeoleku Komiteega. Keeldujaid represseeriti. Julgeolek hoidis õigeusu kiriku rangelt kontrolli all ning vaimulikud tohtisid teha üksnes nõukogude võimu toetavaid avaldusi. Just sellest ajast näib kiriku ja riigi juhtkonnal tee mingil määral ühtivat.
Mõistagi on Moskva patriarhaalne õigeusu kirik pärast nõukogude võimu langemist läbi teinud tohutuid muudatusi. Venemaa on soodustanud pühakodade taastamist ja ehitamist, kõik riigitegelased käivad pidulikel puhkudel kirikus, kõrged vaimulikud osalevad tähtsatel üritustel ja nende arvamust arvestatakse igati.
See ei varja paraku asjaolu, et tippvaimulikud toetavad Kremli poliitikat ja kritiseerivad seda harva. Pigem mõistab kirik hukka neid riike ja sündmusi, mille poole Kreml on näppu vibutanud. Eestigi on nahutada saanud. Ilmselt valitseb Venemaa poliitilises ja vaimulikus ladvikus käsi-peseb-kätt poliitika.
Õigeusk on Venemaal taas ausse tõstetud ja sellega rahul: teiste uskude ja sektide tegutsemist püüab ta igati piirata, nõudes selleks ka Kremli toetust. Islam on Venemaal liiga tugev, kuid budistidele, luterlastele, katoliiklastele ja kristlikele vähemustele proovib õigeusu ladvik igati jalga ette panna.
Paljud venemaalased on leidnud jälle tee traditsioonilise õigeusu juurde ja nende toetust on Kremlil vaja. Vaimulikud on võimulolijatele, olgu siis tsaarile, presidendile või partei peasekretärile, alati truud olnud. Praegu naudib õigeusu kirik Venemaal vaikimisi riigikiriku staatust, aga moslemite arvu järjekindel kasv võib hakata seda positsiooni taas ohustama.