Heiki Raudla on ajaloo hämarusest päevavalgele tirinud ja aegade tolmust puhtaks kloppinud kümneid ja kümneid lugusid. Ta on seotud umbes poolesaja raamatu sünniga.
Tagasipöördumine ammustele radadele
21. märts 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Osa neist on ta koostanud, osa kirjutanud ja osa illustreerinud. Nende hulgas leidub õpikuid ja silmaringi laiendavaid teoseid ning aforismikogumikke. Nüüd on Raudla valmis saanud «Väikese Alberti», mis erineb tema teistest teostest tublisti.
Heiki Raudla, kui arvestada mahukat riiulitäit raamatuid, mille kaanel seisab sinu nimi, on natuke üllatav, et «Väike Albert» on sul esimene ilukirjanduslik raamat?
Päris nii see ei ole: «Edgari poja memuaarid» oli ka natuke ilukirjanduslik, kuigi jah — eks see olnud rohkem siiski publitsistlik. Olen ammu ilukirjanduse peale mõelnud, kuid alati kõhklema löönud.
«Väikest Albertit» lugedes tundub, nagu oleksid sellesse pannud kõigist varasematest raamatutest ülejäänud emotsioonid?
Mingil määral kindlasti. Selles raamatus saavad kokku ühe ja sama inimese noor ja vana mina. Vanem vaatab noorpõlveasjadele tagasi ning püüab aru saada, mida oli nendest kõrva taha panna. Mõistagi teeb ta seda kasvanud arusaamadega.
Nii et mõnes mõttes on see arenguromaan.
Jah. Aga pigem lugude kogu kui romaan.
Kas väikese Alberti ja väikese Heiki vahele võib panna võrdusmärgi?
Päriselt mitte, aga 85 protsendi ulatuses küll. Loomulikult on nad saanud üldistuse mõttes kirjandusfilosoofilise vormi.
Tolle aja külaelu oli lapsele põnev. Selles kogukonnas oli kõiksugu inimtüüpe: postiljon, külakingsepp, rätsep, piimavedaja ja muud tegelased.
Nende hulgas on üpris värvikaid kujusid.
Jah, nad olidki sellised! Paljud olid omalaadi külafilosoofid. Nad olid väga elukogenud. Mõni oli olnud Vabadussõjas, mõni maailmasõjas. Neil kõigil oli öelda midagi sellist, mida väike poiss sai kõrva taha panna.
Üks salapärasemaid on Rästiku-emand. Kes tema prototüüp oli?
Tema on kokku pandud mitmest inimesest. Kõnealuses külas oli selline tegelane, kes alati aitas teisi ning kelle meetodid olid nii kummalised, et kõrvalseisjad ei saanud nendest aru.
Enamik tegelasi on reaalselt eksisteerinud. Mõnda on muudetud rohkem, mõnda vähem.
See, mida raamatus kirjeldad, on nüüd suuresti kadunud maailm.
Tõsi küll, aga see on alles inimeste mälus. Raamatu tegelastest on praegu elus ainult paar — enamikku enam ei ole. Nagu ikka, tundub tagasi vaadates kõik helgem. Pilved olid puhtamad, taevas sinisem. Palusin kunstnik Marja-Liisa Platsil teha illustratsiooniks helged pildid ja mulle tundub, et tal see õnnestus. Olen rahul ka kujundaja Peeter Lauritsa tööga.
Inimesi enam ei ole ning jäädavalt on kadunud ka sinu kujutatud keskkond — oma hirmude kiuste siiski idülliline.
Jah. Ei ole enam kolhoose, suur osa hooneid on hävinud ning paljud ametid kadunud. Kui seda raamatut lastele ette lugeda, peab vanem inimene kindlasti mõnda sõna või mõistet selgitama, niisiis võiks seda käsitleda kogupereteosena.
Seda võivad lugeda nii noored kui vanad — ühed minevikuhuvist, teised nostalgiast, meenutamaks seda, mis oli.
Tüüpiline lasteraamat see siiski ei ole (kuigi jah: mida õieti pidada tüüpiliseks lasteraamatuks?). Sellel on tugev filosoofiline alatoon.
Ehk on mõju avaldanud see, et olen aastaid õpetanud filosoofiat ja füüsikat. Mulle meeldis kunagi väga Lewis Carrolli «Alice Imedemaal», selle mõju on ka tunda.
Tõtt-öelda oli mul niisuguse raamatu idee juba ammu, aga ma ei leidnud õiget vormi. Vormiidee sündis möödunud suvel.
Ei taha võrrelda võrreldamatut, aga kui mõtlen peaaegu veerandsaja «Sakala Kalendri» ja «Väikese Alberti» peale, tekib tahes-tahtmata küsimus, kui erinev oli neid teha.
Albert oli erinev selles mõttes, et sain sinna rohkem emotsioone sisse kirjutada ega pidanud allikatest kinni hoidma. Tegelastega oli võimalik vabalt ümber käia. Selle poolest on ilukirjandusvorm huvitavam, aga ühtlasi raskem.
Ma ei mõelnud, et kirjutan kellegi jaoks. Tegin nii, nagu ise õigeks pidasin, ja on hea, kui inimesed seda lugedes midagi tuttavat ära tunnevad.
Kas nõnda on juhtunud?
On küll, aga midagi hullu pole öeldud.
Mulle tundub, et sul kui autoril aitas kirjutamine üht-teist paremini mõista.
Võib-olla püüdsin tõesti aru saada, mis mind lapsepõlves on mõjutanud ja miks olen just selline, nagu olen. Küllap püüab iga vanem inimene mõtteliselt lapsepõlve kandudes mõista, mida omaaegsed sündmused ja inimesed talle tähendasid.
Ehk sunnib just mõistmise vajadus inimest lapsepõlveradadele tagasi pöörduma — mitte ainult mõttes, vaid ka tegelikult.
Kindlasti on tänapäeva lapse elus palju põnevat ning terve ilm on hiirekliki kaugusel, aga mingil põhjusel tundub mulle, et omal ajal oli maailm küll väiksem, kuid jättis võimaluse märgata väikseid asju ja mõelda need suureks.
Igas ajas on midagi ainuomast. Raamatu tegevuse ajal oli Eestis väga vähe televiisoreid ning arvutist ei osatud unistadagi. Vaba aja sisustamiseks tuli pea tööle panna ja tänu sellele juhtus igasuguseid lugusid.
Üks õpetaja luges raamatu läbi ja küsis, kas ma tõesti olin nii hull poiss. Väikese poisi elus võib kõike juhtuda. Palju sõltub sellest, kes ja kuidas teda mõjutavad.
Nii et selles natuke filosoofilise kallakuga psühhoanalüütilises lasteraamatus püüab inimene ennast mõista. Kõik ju mõtlevad vahel sellele, mis ja miks nende lapsepõlves juhtus.