«Kalmistuklubis» mängivad tipud

, Ugala avalike suhete juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kalmistuklubi» lavastaja Allan Kress leiab, et ka vanemas eas võib elu midagi väärt olla.
«Kalmistuklubi» lavastaja Allan Kress leiab, et ka vanemas eas võib elu midagi väärt olla. Foto: Urmas Volmer

Järgmisel laupäeval Ugalas lavale jõudev «Kalmistuklubi» räägib armastusest ja sõprusest ning sellest, kuidas kaotusvalu uuesti elurõõmuks muuta.

Kolm üksikut vanemat naist saavad korra kuus kokku, et juua kohvi ja käia abikaasade haual. Ühel hetkel hakkab kõigile tunduma, et oleks aeg eluga edasi minna.

Lavastaja Allan Kress, «Kalmistuklubi» jõuab Eestis juba kolmandat korda lavale. Mis ajendas seda teksti uuesti ette võtma?

Nägin näidendis aja suhtelisust. See põnev teema on hakanud mulle viimasel ajal üha enam huvi pakkuma. Meenub, kui olin äsja keskkooli lõpetanud ja astusin kõrgkooli. Meie kursusejuhendaja oli 36-aastane ning siis tundus ta mulle päris vana. Praegu näib see hea iga.

Näidendis on kolm üksikuks jäänud sõbrannat, kes suhtuvad oma elu kujundamisse erinevalt. Vaatajal on võimalus samastada end ühega või koguni kõigi kolmega. Näidendi teemad on valik üksilduse ja vanuigi sõlmitud uue abielu vahel ning seegi, mis on mingis vanuses sobilik ning kas ollakse ajast lootusetult maas või mitte.

Kas teie arvates on igaühel õigus jääda eriarvamusele?

Jah, «pakendiajastu» elukeskkond eeldab järjest enam ühetaolist mõtlemist. Olen nõus: mõeldagu ühtmoodi, aga oma peaga. Teisalt leian, et põtkida põtkimise pärast pole mõtet, aga tingimusteta ei pea kõiki reegleid järgima. Vahel võib ka improviseerida või nagu selles näidendis öeldakse, uusi vagusid ajada. Kui küsimus, kas kuuekümneselt on sobilik uuesti abielluda, näib ehk esmapilgul võõrastav, siis mõnele võib see olla elu parim otsus.

Ma arvan, et vahel ei haara inimesed kinni elu pakutud suurepärasest võimalusest, kaheldes, kas see on paslik. Usun, et meie etendus võib anda mõnelegi edasiminekuks indu ja ideid.

Nii et teie arvates peaks teater maailma paremaks tegema.

Jah, mulle meeldib, kui teater annab pärisellu kaasa konstruktiivse mõtte või meeldiva enesetunde — kui inimene muutub etendust vaadates paremaks.

Paljude kunstiteoste, ka selle lavastuse üleskutse kõlab nõnda: olge rõõmsad ja nautige elu!

Laval on põnevad näitlejad.

Ühes rollis kujutasin kohe ette Luule Komissarovit. Et teadsin Rita Raavet elavat Viljandi lähistel, läksid mõtted ka tema peale.

Kui tegin oma diplomilavastust «Klaasist loomaaed», mängisid selles Rita Raave ja Elle Kull. See meeldiv mälestus tekitas soovi kutsuda kolmandaks peaosaliseks Elle Kull. Arvi Mägi on olnud mulle läbi aegade sümpaatne näitleja, samuti Vilma Luik.

Mõistagi igatsesin teha koostööd Peeter Konovaloviga, sest olen tema muusikalisi kujundusi alati imetlenud. Lavastajale on suur õnn, kui osalevad need, keda ta on soovinud. Loodan, et ka näitlejatele on see põnev ja rikastav koostöö.

Lavakujunduse teeb Jaak Vaus, põhjalik ja täpne kunstnik, nagu kogesin eelmise koostöö ajal. Et lavastuses on liikumist ja tantsu, aitab meid ka Oleg Titov.

LAVASTUS
Ivan Menchell, «Kalmistuklubi»
• Lavastaja Allan Kress
• Kunstnik Jaak Vaus
• Osades Luule Komissarov, Elle Kull, Rita Raave, Vilma Luik ja Arvi Mägi.
• Esietendus 24. märtsil Ugala suures saalis.
Allikas: Ugala

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles