/nginx/o/2009/07/07/203428t1hc076.jpg)
ÜHE LUISKELOO järgi külastanud paavst kord New Yorki ja andnud sinna saabudes kohe lennujaamas pressikonverentsi. Püha isa lubanud külastada kohti, kust võib leida eluheidikuid: laste- ja vanadekodusid ning kodutute varjupaiku. Üks kõmuajakirjanik uurinud paavstilt, kas tol on kavas käia ka lõbumajades. «Kas New Yorgis on siis bordelle?» küsinud kirikupea seepeale irooniliselt. Järgmisel päeval ilmunud kõmulehe esiküljel uudis «Paavsti esimene küsimus Ameerika pinnal oli, kas siin bordelle on».
Nali naljaks, aga see pilalugu iseloomustab hästi ennekõike kollases meedias ilmuvaid lugusid, millele ajakirjanik on vürtsi andmiseks lisanud kontekstist välja rebitud ning tegelikult öeldut moonutavaid fraase.
Paraku on Eesti poliitikud juba pikemat aega kasutanud endi lolluste silumiseks just seda vabandust: neid olevat valesti mõistetud ja antud edasi vaid suvalisi kõnekatkeid, mida reporter kasutada tahtis. Viimati väitis nõnda peaminister Andrus Ansip, kui kõne all oli tema ACTA-teemaline tuline sõnavõtt riigikogus.
TEGELIKULT ei kasutanud meedia sugugi peaministri üksikuid repliike. TV3 «Seitsmestes uudistes» näidati professionaalselt, kuidas Ansip ägestus, kommenteerides «Õhtulehe» väiteid ACTA leppe ratifitseerimise järel tekkida võiva olukorra kohta ning vihjates muu hulgas, nagu oleks kirjatüki autor tarvitanud teatud seemneid.
Ministrid kasutavad pressikonverentsidel sageli kummalisi väljendeid ning käituvad eblakalt nagu kamp poisikesi. Meenutagem kas või seda, kuidas rahandusminister Jürgen Ligist tehti ajutiselt Isamaa ja Res Publica Liidu esindaja, sest koalitsioonipartnerite esindajaid polnud parasjagu kohal. Mõneti naljakas, aga kas peab tegema komejanti ajakirjaniku ees, kes tahab ehk esitada elutähtsaid küsimusi?
VALIMISTE JÄREL moodustatud koalitsioonivalitsus on eriline selle poolest, et mõni minister vahetas senise portfelli teise vastu. Endine justiitsminister Rein Lang tõi poliitilisse kõnepruuki väljendi JOKK, mis omandas negatiivse varjundi eluasemeskandaali järel: juriidiliselt korras olevad asjad näisid kahjuks ebaeetilised.
Saanud kultuuriministriks, oskas ta kohe pahnaks tembeldada Barbara Cartlandi loomingu, solvates nõnda selle lugejaid. Lang on meister pakkuma välja kummalisi ideid ja kultuuriinimese kohta räigeid arvamusavaldusi.
Endine kaitseminister Jaak Aaviksoo jäi tolles ametis väljapeetuks ja tegi oma alluvusalas kõik võimaliku. Tema reputatsiooni ei kahjustanud isegi naeruväärseks muutunud Vabadussamba saaga.
Haridus- ja teadusministriks saades on ta paraku tülli läinud tudengitega, mitme haridusjuhiga ja kunstiakadeemia rahvaga ning paljud tema väljaütlemised on olnud teravad ja ülekohtused. Mis on saanud lugupeetud kaitseministrist südamelähedasemas haridusministri ametis?
Sotsiaalminister Hanno Pevkuri puhul paistab samuti silma püüd õigustada valitsuse omavolitsemist, näiteks taandumist kolmepoolsest sotsiaalpartnerlusest töötukassas. Selle eest pälvis ta maksumaksja vaenlase tiitli.
MART LAAR sai uuel ministritoolil kahtlemata hästi hakkama, aga paraku tabas teda terviserike.
Ning nagu nentis ACTA-hüsteeriasse sattunud peaminister Andrus Ansip, jääb see poliitik ilmselt elu lõpuni kandma põllumajanduse tuksikeeraja tiitlit: tema algatatud liberaalse turumajanduse idee tõi meie toidulauale Leedu ja Poola toiduained ning andis talud, maad ja metsad tagasi inimestele, kellest paljud ei osanud nendega peale rahakstegemise midagi ette võtta.
Arusaamatuks jäi ka justiitsminister Kristen Michali ütlus, et Anna-Maria Galojani ja Wikileaksi asutaja Julian Assange’i juhtumites on sarnasusi. Milliseid, tahaks küsida.
Jääbki tõdeda, et meie ministreid on tabanud teine noorus ning nad ütlevad poisikese kombel välja kõik, mis mõttes ja südamel. Poliitika on paraku kunst, kus kõike tuleb öelda õigel ajal. Ehk on Andrus Ansipi valitsus tõesti liiga pikaks ajaks võimule jäänud ja väsinud ning valitsusohjad peaksid haarama sootuks uued inimesed, kel pole kalduvust ülbitseda?