Muu-uurija ⟩ Eesti mees kardab kõige rohkem iseennast

Kuus tuubitäit verd pole kõrge hind, et oma tervislikust seisundist korralik pilt ette saada. FOTO: Erakogu

Nimetage seda keskeakriisiks, elukaare keskpunktiks või lihtsalt aju vingerpussiks, aga neljakümnendad on iga, mis paneb inimese veidraid mõtteid mõtlema. Vananemine, surelikkus, igavik ja muu selline. Eks see ole ju ka iseenesest arusaadav, aga suurem häda on, et meestel kipuvad noodsamad veidrad mõtted tegemisi juhtima. Midagi eluga päriselt ette ei võeta, aga tekitatakse asjatud hirmud, mis hinge närima hakkavad. Uskuge mind, ma tean, millest räägin.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ega ma ise endale seda tunnista, aga tõenäoliselt oli selle taga ka pesuehtne hirm, et end paari aasta eest liigutama hakkasin. Organism veel muidugi järele andnud polnud, aga kui ikka pärast järjekordseid pidustusi hommikul oma pundunud ja lapilist nägu peeglist vaatasin, oli ilmselge, et sellise režiimiga kaugele ei purjeta. Pump võib ju rinnus tugev olla ja ka maks kenasti mürke hekseldada, aga kui need abimehed ühel hetkel saba anda tahavad, on juba hilja. Mats ja minek. Ma võisin ju õllekannu taga tiksudes trenni mineva naabrimehe kallal lõõpida, aga kui hetk hiljem avastad, et ketsipaela kinni siduma ei ulatu ning üle õue külmikuni vantsimine hingeldama paneb, on enda pärast häbi. Ja hirmus ka.

27.10.2021 29.10.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto