/nginx/o/2012/02/10/950746t1h866e.jpg)
«Kuhu see mõistus siis mahub, kui keha on haige?» küsib Viljandis 1958. aastal tööle asunud ning mitu põlvkonda noori spordi juurde viinud treener Aita Peters retooriliselt.
Teiste innustaja tähistab juubelit
/nginx/o/2016/02/05/5013683t1h5037.jpg)
12. veebruar 2012, 18:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
13. veebruaril kaheksakümneseks saav Saaremaa juurtega Aita Peters on oma ideede elav kehastus: ta on suutnud seniajani hoida keha vormis ja vaimu ärksa.
Tema kuulsaim õpilane on Laine Erik, jooksja, kelle rekordid on Eestis seniajani ületamata.
Laine Erik meenutab kunagist treenerit kui äärmiselt sooja inimest.
«Lõpetasin Türi tehnikumi, tulin Tarvastu kolhoosi tööle ja käisin Viljandis Aita juures trennis. Ta oli väga südamlik ja oskas suurepäraselt noortega töötada. Sa võisid talle kurta kõiki muresid, ta oli kakskümmend neli tundi ööpäevas sportlase käsutuses.»
Laine Erik ütleb, et treener andis mõnele noorele isegi söögiraha. «See oli ju vaene aeg. Mina küll abi ei vajanud, sest käisin tööl ja teenisin.»
Sportlane meenutab, kuidas ta pidi põletikus jala pärast haiglas lamama. «Aita käis mind iga päev vaatamas ja tõi alati midagi maitsvat. Lamasin voodis ja mõtlesin hirmuga, kuidas mu kehakaal kasvab. Piinlik oli öelda ka, et pole vaja, kui teine heast südamest tõi.»
Peatselt kolis Laine Erik Tartusse, temast sai põllumajandusakadeemia tudeng ja rahvusvahelise tasemega sportlane, aga ta kinnitab, et just see suurepärane üldfüüsiline ettevalmistus, mille ta sai Viljandis Aita Petersi käe all treenides, pani aluse kogu tema hilisemale edule.
«Temas on hinge, tahtejõudu ja elurõõmu,» ütleb südamearst Ester Keba, kes tunneb Aita Petersit eelkõige tänu ühisele tegutsemisele südameliidu juhatuses.
«Aita on lausa fanaatik. Kui me 2000. aastal südameliidu ellu kutsusime, tuli ta kohale — mitte oma tervise pärast muretsedes, vaid selleks, et südamehaigeid liikuma ja tervislike eluviiside juurde saada,» räägib arst.
Aastaid on Aita Peters teinud südameliidu liikmetega Paala järve ääres kepikõndi. Sellele tuleb sunnitud paus sisse vaid suure lume ja ilusa suusailmaga. Siis eelistab ta suusatamist.
Aita Peters räägib, kuidas vanasti jooksid lapsed palju ringi ja igas külas oli palliplats. See kõik on minevik.
Südameliidu inimesed kõnelevad, et Aita püüab neid igal võimalusel võimlema panna. Tervislikust liigutamisest ei pääsenud nad isegi külaskäigul Võrru.
Üks omadus, mida Aita Petersi tuttavad väga hindavad, on tema võime ka kõige raskemas olukorras optimistlikult väljapääsu otsida, mitte muretseda ja hädaldada.
«Tänu sellele ongi ta nooruslik ja täis energiat,» usub Ester Keba.
Aita Peters peab lugu taimeteedest ja neid naisi, kes tema retsepti järgi küüslauguvõid valmistavad, on Viljandis palju.
Aita Petersi lemmiklill on tervist toov punane päevakübar. Ülehomsel juubelipäeval keset talve talle neid vaevalt kingitakse, aga suvel puhkevad päevakübarad perenaist rõõmustades ta koduaia peenral taas õide.