Eestis ei ole ma end oma 174 sentimeetriga kunagi tähelepanuväärselt pikana tundnud. Ka hollandlaste seas olin normaalsuuruses inimene. Kuid peaaegu kõigi teiste rahvustega ühes ruumis olles olin alati üks pikimatest. Öeldi, et olen ekstreemselt pikk ning küsiti, kas mu jalanumber on vähemalt 44, sest muidu ei oleks füüsiliselt võimalik kõndides tasakaalu hoida. Kui olin Eesti sõprade pilte näidanud, päriti mõnd lihaselist blondi kolget nähes, kas too on eestlane, sest näeb välja nagu viiking. Eestlasi seostati ka loodusrahvastega, sest nad räägivad nagu inimesed metsast või haldjad soost ja keel kõlavat justkui keegi kõneleks vee all. Ka tundus kurgi tükeldamine näpu vahel Ameerika tudengitele uskumatu oskusena, mispeale nad tundsid huvi, kas eestlased käivad tihti jahil. Eestlased on seega pikad, naljakat keelt rääkivad metsainimesed.
