Repliik ⟩ Järjekordne jura

Kui ma olin laps, siis käis meie peres arveldamine sularahaga. Ma ei süvenenud nüanssidesse, aga majapidamisraha oli väikeses kotis klaveri otsa peal, vanavanemate rahakotid olid nende kottides. Mul ei tulnud kordagi pähe mõte, et ma võiksin majapidamisraha kuidagi enda huvides kasutada või noid kotte rüüstata.

See polnud minu raha ja on see nüüd siis kaasasündinud või hea kasvatuse tulemus, aga vargus ei tulnud mulle pähegi. Isegi mitte laenamine, et kuule, ma võtsin, arvesta taskurahast maha ... Kui ma kommi tahtsin, kasutasin edukalt emotsionaalse manipuleerimise taktikat ning vargaid ja rahaasjadesse hooletult suhtuvaid inimesi jälestan tänapäevani. Mitte et ma nüüd hea inimene oleksin, ei, aga see on lihtsalt inimeseks olemise miinimumprogramm. See pole ju palju palutud, et ei varasta.