Kuu aega eriolukorda. Nalja ja masendust, aga kindla usuga

Marko Suurmägi Foto: Marko Saarm

10. märtsil oli rahandusminister Martin Helme ETV saates «Esimene stuudio» ja rääkis, et me elame teist nädalat majanduskriisis. «Nalja teeb või?» mõtlesin. «Või olen ma midagi maha maganud?» Igal juhul oli see selline kriis, milles ma tahtsin elada. Saatejuht tundus olevat oma küsimustega enam-vähem samal arusaamisel kui mina. Esimese koroonasse nakatunud iraanlase Eestisse jõudmisest oli möödas kaks nädalat. Kuskil Tallinnas avastati ühest koolist koroonapositiivne. Kõik lapsed saadeti koju ning kogu hoone desinfiteeriti.

11. märtsil elas Viljandimaa veel enam-vähem sellist elu nagu viimased kaks-kolm aastat. Mina otsisin Sakala veergudel Paalalinnast pininat, lisaks imestati Viljandi haigla otsuse üle otsida endale konkursi korras nimeks Viljandi haigla, avaldati kõikide linnatänavate nimed, mille kordategemisest raekojas unistatakse ning uuriti kohalikelt suurürituste korraldajatelt, et kas nad ei pelga, et koroonaviiruse tõttu võib nende ettevõtmine ära jääda.