Karksi-Nuias elava Aime Bachmanni koduõue korralikult pügatud murul on mitu ringi, milles elavad pisikesed kübarakandjad.

Perenaine rääkis, et vanasti oli seal kartulipõld, kasvatatud on ka vilja ja ristikheina, aga üle kümne aasta tagasi tehti sellest murukattega õu. Läks veel mõni aeg mööda, kui õuele tekkisid muust murust tumedamad ringid, millest pistsid pea välja seened.

Bachmanni jutu järgi on seeneringid nüüdseks olnud õues kolm-neli aastat, aga selle aja jooksul on need jõudnud kohta vahetada: algul olid ringid ühe, kahe aasta pärast juba teise koha peal.

«Huvitav oleks teada, mis seened need on. Muidugi ei hakka ma ise järele proovima, kas süüa kõlbavad, tahaksin ikka veel elada,» lausus 93-aastane perenaine. 

Kui Sakala toimkond sel nädalavahetusel, 13. juulil sündmuskohal käis, õnnestus kokku lugeda seitse seeneringi. Mõni ring oli alles väike ehk meetrise läbimõõduga, teisel ulatus läbimõõt kolme meetrini. Mõnel juhul ei saanud hästi aru, kas on ring või mitte.

Kõigis ringides seeni veel pole või enam pole. Seened ise on väikesed, tagasihoidlikult liivatolmu tooni. Keskmiselt pikkust viie-kuue sentimeetri jagu, jalg kleenuke, vaid mõni millimeeter paks. Kübara läbimõõt on üks kuni kolm sentimeetrit. Neli inimest nuusutas ja hindas, et seenel on täiesti tavaline seenelõhn.

«Kust need seeneringid küll siia tulid?» arutles Bachmann. «Üks tuttav rääkis, et kui nende ringide sees seista, on tunda energiat. Vaat kus uforingid!»

Perenaine lisas, et seened pistavad ringidest nina välja tavaliselt juunis ja neid jagub sügiseni.