Aeg, kui moraali hoiti üleval verega

Keskaegseid karistusi oli mitmesuguseid. Mälestus nendest on kandunud ka tänapäeva ja õnneks märksa meelelahutuslikumas võtmes, nagu võis näha paari aasta eest keskaja päevadel Viljandi ordulinnuses. Foto: Elmo Riig

Olgu mis on, tegelikult on meil ikka väga hea elu praegu. Eriti kui arvestada, milline vägivallaslepp inimkonnal vererada järele jättes taga lohiseb. Mõelda vaid, et lääneriikides loobuti avalikest hukkamistest alles napp sada aastat tagasi ja nii mõnelgi pool maailmas on need tänase päevani kasutusel.

Muidugi, verejanu saab nüüd rahuldada verbaalselt, internetis kommenteerides, kuid ka Eestis kerkib aeg-ajalt pinnale surmanuhtluse taastamist pooldavaid hääli.

Surm kui karistus on inimkonnaga sama vana. Paljudes Eesti kohtades mäletatakse hästi paiku, kus keskajal inimesi avalikult hukati. Viljandis seostatakse kunagise poomispaigaga Valuoja nime saamislugu. Heade mõtete linnas Tartus on Kaagimägi, Eestimaa südames Paide keskväljakul hukati keskajal nõidumises kahtlustatuna avalikult tuleriidal üheksa naist. Tõmbekeskusse Tallinna jagus keskaegseid tapaplatse mõistagi rohkem, Raekoja platsist kuni Pärnu maantee lähistel asuva Võllamäeni. Tallinnas säilinud keskaegsed kujutised hukkamisrataste või ühemõtteliselt terava teibaga annavad tunnistust, et avalikud karistused oma täies julmuses olid suurepäraselt tuttavad ka siinmail ning mõeldud ühiskonnas kehtivate reeglite ja tõekspidamiste süvendamiseks ja traditsiooniliste väärtuste säilitamiseks.