Suured ja väikesed päkad

Lumeinimese Migo esmakohtumine pisipäkaga. Foto: Forum Cinemas

Lastefilmid on kinoäri õnn ja õnnetus ühekorraga. Täiskasvanute eelistused on ikkagi suuremalt jaolt etteaimatavad: kamaluga roppusi, mõni kahemõtteline nali, nende vahele pudistatud valitud kaameranurkadega seksistseenid ning kogu kupatus üle valatud sooja ja aurava verega. Lihtne. Aga mis lastele meeldib? Võiks ju arvata, et lollakad näoilmed. Või siis päriselus raudselt surmaga lõppev kukkumine, millele järgnevad lollakad näoilmed. Aga edasi? Edasi on juba õnneasi, kas näkkab või ei näkka.

Et Hollywoodi animaatorid on ennast aastakümnetega vigaseks joonistanud, hakkab juba vaikselt looma. Kõik need «Shrekid» ja «Jääajad» on ikka päris täpselt naelapead tabanud. Nüüd on siis suuri ja väikseid vaatajaid hullutamas järjekordne animafilm «Pisipäkk» («Smallfoot»). Selle kondikavas pole iseenesest midagi uut, aga kui jalgratas töötab, pole seda ju vaja uuesti leiutama hakata, eks ole.