Filmiarvustus. Piinlik nukuporno

Pehmelt öeldes veider uurijatandem veelgi veidramaid mõrvu paljastamas. Mõttetu filmikunsti üks verstaposte.

FOTO: Forum Cinemas

Mõnikord on kinno minnes kohe selline veider eelaimdus. Tunned, nagu ei tohiks minna, aga ikka lähed. Ühest küljest on mõnus kõdi sees, samas tead, et tõmbad endale korraliku jama kaela. No midagi sellist tunneb veepommiga poisiklutt rõduserval, ma kujutan ette. Ega ma tea ju. Ise olin ikka kuulekas laps. Khmm.

Teine jama oli see, et kogu seansile eelnenud päev oli mul kulgenud vastuvõtlikkuse tähe all. Kuidas seda seletada? Näiteks ütles naine hommikusöögilauas, et suhkruta kohv on parem kui suhkruga. Proovisin ja tundsin: vau, ongi! Liikluses keeras mulle aga kõrvalteelt mingi miljonimaasturiga joss ette. Tegi minu tuututamise peale teatava käeliigutuse ja mina tundsin: kurat, vist oli, jah, jossil eesõigus.

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSEvõi

Maksetingimustega tutvumiseks mine www.zlick.it/kkk

Tagasi üles