AJALOO KULG otsustas, et esimene Eesti kõrgkooli õppejõud, keda ma lähemalt tundma õppisin, oli Eesti Põllumajanduse Akadeemias töötav farmaatsiakandidaat Heiti Jalviste (1915—2005), emaliini pidi Abja mulk, kelle isa oli Otepää apteeker.
Peaaine ja aine algebra
/nginx/o/2016/08/15/5723713t1h5f07.jpg)
5. oktoober 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loomaarstiks ta saada ei kavatsenud ja veterinaarfarmakokineetika teda ei huvitanud. Tema unistus oli analüütiline keemia alkaloidide ja ensüümide ükshaavalise eristamise kujul.
Tartus poleks saanudki selleks eriotstarbelist laborit arendada ja nii õpetas ta keemiat kui kõrvalainet niisugustele noortele inimestele, kes pidasid peaaineks mingit kutseala, olgu siis loomakasvatust või loomaarstiteadust. Loenguassistendi mõiste oli saanud juba ajalooks ja nõnda nägin ühel õhtupoolikul keemiadotsenti valmistamas ette ainete segu, mida tuli komponentide kaupa katseklaasis määrata.
TEGELIKULT TAHTIS dotsent Heiti Jalviste õpetada ravimiteadust kõrgema kategooria apteegitöötajaile ja ravimiteadlastele, kellele farmaatsia on peaaine. Ta oli idealist, kelle headele kavatsustele tegid lõpu Teine maailmasõda ja sellele järgnenud nõukogude okupatsioon.
Probleem on paraku jäänud ning seisneb kolmes küsimuses. Millal langeb peaaine kokku erialaga? Millal on peaaine erialast selgesti lahutatud? Millal on peaaineid mitu?
Pomoloogias on keemia kindlasti kõrvalaine, ent taimefüsioloogia puhul ilmselt juba peaainete seas. Teedeehituses võib ehitusfüüsika olla peaaine, kuid eriala ei tulene sellest, sest ehitusfüüsikat võib õpetada mitmel alal.
Võtame näitena maaparanduse. Peaainet sel erialal pole, sest matemaatiline analüüs, geoloogia või mullateadus selleks ei sobi. Maaparanduse peaaine on distsipliinide kompleks. Tähtis on õppeainete «algebra» õppejõudude koormust ehk uues mõistes ainekava mooduleid arvestades — praegu võib-olla koguni eriti teraval kujul, sest sellest sõltub, millised ained jäävad ja millised kaovad.
Õppejõule on see igapäevase leiva küsimus. Heiti Jalviste õpetas üksvahe keemiat kolmes töökohas. Aine kui terviku aspektist tuleb küsida, mis moodustab raudvara, mida peab keemiast teadma iga ülikooli lõpetanu.
Mitmes valdkonnas (samblad, taimed, seened, puud, kalad, linnud ja imetajad) oleme neile vastavat raudvara kujundades liikunud edasi enam kui märgatavalt. Pean silmas esmajoones erisuguseid määrajaid, mis rahuldavad nii raudvara kui kõrvalaine ja peaaine nõudmisi.
Heade õpikute hulk on kasvanud. Alla jääme tehnoloogiliste ainete algupärases õppekirjanduses. See tähendab, et vene teadlastel võib osa õpikuid olla paremad kui meie konspektid ning me ei teegi seda vahet tagasi.
KUTSEHARIDUSKOOLIDE õpikuid ainete kaupa võrreldes pole raske märgata, et mõnes aines on neid keerulisem kirjutada kui teistes. Matemaatikas ja füüsikas võib kirjutada koduõpiku, klassiõpiku, harjutuste kogu ja üleminekuõpikud raskusastmete vahel. Saab kasutada ka teistes keeltes koostatud õpikuid. Agrokeemias, dendroloogias või metsapatoloogias see nii lihtsalt ei käi, sest aine alusmoodulid ei lange metoodilise ajaloo poolest kokku.
Eestikeelses matemaatikas on gümnaasiumi lõpuni kasutada viis (!) sõnastikku: Elts ja Mati Abeli ning Ülo Kaasiku «Koolimatemaatika entsüklopeedia» (2006), Elts Abeli ja Lea Lepmanni «Matemaatika. Mõisteid gümnaasiumile. Eesti-vene-eesti sõnastik» (2010), Ülo Kaasiku «Matemaatikaleksikon» (2003), Jaan Reimandi ja Kalle Velskri «Valemeid matemaatikast» (1999) ning Kalle Velskri ja Endel Jürimäe «Koolimatemaatika käsiraamat» (2001).
Metsapatoloogias ei teki sellist valikut ega järjepidevust nii pea, ehkki vigastatud puudega puutub inimlaps kokku juba varakult. Asjaomane raudvara peaks kättesaadav olema põhikooli lõpul, enne kui noor inimene jõuab põllumajanduslikku kutsekooli. Paraku on see nõnda ainult paberil.
Erinevalt haridus- ja sotsiaalministeeriumi asekantslerist Kalle Küttisest arvan seega, et nüüdisaegne õpik peab olema prioriteet kas või üksnes selleks, et ainetevahelised käärid poleks liiga harali. Muidu muutub iseseisev töö väga vaevaliseks ja ülikoolide esimestest kursustest saavad tasandusklassid. Mis peab olema ülikool, muutub gümnaasiumi jätkuks, ehkki pole ilmselt siiski selleks mõeldud.