Filmiarvustus. Mamma mia, kui kurb ja rõõmus saab olla korraga!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kui esimeses filmis nägime Donnat ja tema sõpru juba vanemas eas, siis nüüd saab kaasa elada nende nooruspõlve seiklustele.

FOTO: Kaader filmist

Kümme aastat tagasi linastus «Mamma mia!» muusikal, mis võlus inimesi ABBA suurimate hittide, heade näitlejate ja humoorikate karakteritega. Tänavu lõpetati viimaks muusikalifännide piinad ning kaua oodatud järg «Mamma mia! Siit me tuleme taas» avab neile ukse eelmise filmi peategelase Donna seni rääkimata seiklustesse.

ABBA palu esitatakse kordamööda minevikus ja olevikus, sest filmivaatajad saavad korraga kaasa elada kahes eri ajastus toimuvale sündmustikule. Kui esimene film keerles selle ümber, kuidas peategelane Donna (Meryl Streep) ja tema tütar Sophie (Amanda Sey­fried) üritasid välja selgitada, millisest kolmest Donna nooruse armuloost Sophie sündis, siis uues filmis selgub, kuidas noor Donna (Lily James) lühikese ajaga neid kolme nägusat noormeest kohtas. Vahepeal saame kaasa elada Sophiele, kelle ema on vahepeal elavate nimekirjast lahkunud. Sophie annab endast kõik, et jätkata ema alustatud hotelli­äri arendamist Kreeka saarel. Et noor Donna on Sophiest palju spontaansem ja elukergem, on minevikuseiklustele märksa põnevam kaasa elada.

Tagasi üles