INTERVJUUS, MIS ILMUS 2004. aasta 9. oktoobril «Postimehes», tõdes toonane Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) peapiiskop Jaan Kiivit: «Kui jälgida kriitikat kiriku kohta, võiks tõdeda, et eesti inimene on väga religioosne. Ta tahaks palju sügavamat, usklikumat, kiriklikumat ja toimekamat kirikut, ühesõnaga ideaalset kirikut. Sellepärast ei käi ta praeguses isegi pühapäeval mitte. Ta unustab, et kirik on paljuski oma rahva nägu.»
See mõtteavaldus meenus mulle, kui lugesin viimastel päevadel ohtralt meedia tähelepanu pälvinud «Humanistliku kristluse manifesti», millele internetis allkirju kogutakse.
Manifestis maalitakse unistuste kiriku(te)st pilt, millele vaevalt keegi vastanduda tahaks: «Me soovime, et kirik ei igatseks nostalgiliselt minevikku, vaid keskenduks oleviku reaalsusele ja vaataks ka tulevikku. Me soovime, et kirik oleks tänapäevane, demokraatlik ja avatud.
Et ta oleks inimsõbralik ja hooliks inimesest ning väärtustaks inimest kui isiksust. Et ta hindaks haridust ja teadust ning arvestaks teoloogia ja mõtlemise arenguga. Et ta oleks valmis ühiskonnaga dialoogi pidama, lähtumata tõevaldaja võimupositsioonist. Et kirik väärtustaks vaimset ja vaimulikku mitmekesisust, lubades seda endas ja toetades ühiskonnas. Et ta oleks vaimulikuks koduks kõigile, kes teda vajavad, välistamata kirikust ühtegi inimgruppi.»
KA MINA SOOVIN niisugust kirikut. Arvamused lahknevad aga kiriku(te) tegelikku olukorda kirjeldades ja analüüsides.
Manifesti koostajate meelest toimub mitmes kirikus areng, mille tagajärjel süvenevad autoritaarsus, suletus ja sallimatus. Kristliku õpetuse vastandamist ühiskonna humanistlikele väärtustele mõistetakse hirmu ja ebakindluse väljendusena ühiskonnas toimuvate muutuste ees.
Tartu ülikooli Jaani koguduse juhatuse esimees ja kirikukogu liige Juhani Jaeger avaldas säärase karmi hinnangu üle Facebookis nördimust: «Kiriku aktiivse liikmena ütlen isiklikule kogemusele tuginedes: selline süüdistus on alatu vale. Kirik on avatud erinevatele arvamustele ja spirituaalsele mitmekesisusele ning on üldse üks mõnus ja inimsõbralik paik!»
Nagu ikka avaratele, mitmekihilistele ja suuresti hoomamatutele protsessidele antud emotsionaalsete hinnangute puhul, on tõde kusagil vahepeal.
Reformierakond maalib meile pildi Eestist kui kiiresti arenevast edukast Euroopa väikeriigist, mis on tänu valitsuse ja parlamendi arukatele otsustele majanduskriisist välja tulnud. Keskerakond seevastu näeb Eestit sotsiaalsetes vastuoludes lõhestunud madala elatustasemega maana, kus niinimetatud töötav rahvas ei ela, vaid vireleb. Küllap on omast kohast õigus mõlemal, sest vaatepunktid on totaalselt erinevad.
KUIGI MANIFESTI autorid ei lähtu ühe või teise Eestis tegutseva kiriku siseprobleemidest, saan mina konkreetsemalt rääkida Eesti evangeelsest luterlikust kirikust, mille liige ja vaimulik ma olen.
Mulle tundub, et spiritualiteetide või vagaduslaadide vähesuse üle meie kirikus küll kurta ei saa, rääkimata sellest, et keegi kusagilt ülevalt nõuaks nende tasalülitamist. Oleme olukorras, kus kehtib korraga kaks jumalateenistuste käsiraamatut, ning vaimulikud ja kogudused võivad ise vabalt valida, kumba kasutada.
Meie kogudustes leidub nii kõrgkiriklikkust, liturgia ja sakramentide väärtustamist kui karismaatilis-vabakoguduslikku meelelaadi. Kantslist võib kuulda nii intellektuaalseid ja filosoofilisi kui pietistlikke äratusjutlusi. Lauldakse gospelit ja mängitakse torupilli.
Raske uskuda, et vaimulikud nõuaksid koguduse liikmetelt pimedat allumist kiriku õpetusele ja autoriteetidele, sest isegi kui nad seda tahaksid, oleks see väga keeruline: ühiskond on sootuks teistsugune kui XIX sajandil. Inimene otsustab ju lõpuks ikkagi ise, mida või keda ta usub ja milliseid religioosseid praktikaid ta oma igapäevaelus kasutab.
Vaimulik on tänapäeval pigem nõustaja, teenäitaja või konsultant kui õpetaja või preester. Kui palju on meie kogudustes inimesi, kes usuvad reinkarnatsiooni või horoskoope, praktiseerivad joogat või reikit ning kas neid on sellepärast halvustatud või kogudustest välja heidetud? Mina küll säärastest juhtumitest kuulnud ei ole.
Luterlikus kirikus valitsev arvamuste ja traditsioonide paljusus on praegu suurem kui kunagi varem. See, et ajaga kaasas käiva ning uuendustele avatud kiriku ihalejate kõrval elavad alalhoidlikud ja pigem traditsioonilist õpetust ja kirikukorda väärtustavad kristlased või et üks rühmitus ei saa end kehtestada teiste arvel, ongi iseloomulik just demokraatlikule inimkooslusele.
Tõsi, EELK ei ole aktsepteerinud samasooliste kooselu õnnistamist ning kaks aastat tagasi võttis kirikukogu vastu avalduse, kus sedastab, et homoseksuaalsed suhted ei ole piibellikud. Mõistagi võivad teistsugusel seisukohal olijad näha selles sallimatust ning oletan, et see on olnud ka üks «Humanistliku kristluse manifesti» ajendeid.
Kuid erimeelsus nimetatud küsimuses läbib ühiskonna kõiki kihte ega ole taandatav kiriku tagurlikkusele või sallimatusele. Sellest, et kirik ei kvalifitseeri homoseksuaalseid suhteid abieluna, ei tule aga sugugi järeldada, et geid ja lesbid poleks kirikusse teretulnud, et nad ei võiks kogudustes töötada või oleksid muul viisil represseeritud.
SELLE JUTUGA ei taha ma väita, nagu poleks kirikus probleeme või ohu märke. Kindlasti on, ning kui manifesti autorid soovivad «algatada laiapõhjalist diskussiooni kiriku rolli ja võimaluste üle XXI sajandi Eesti ühiskonnas», tuleb seda algatust igati tervitada.
Samas tundub mulle, et mis tahes organisatsioonis, sealhulgas kirikus toimuvat arengut saab kõige efektiivsemalt mõjutada siis, kui töötatakse kaasa selle organisatsiooni demokraatlikult valitud esindus- ja otsustuskogudes, veendakse teisi oma ideedes ja eesmärkides, osaletakse otsustusprotsessides ja võetakse vastutust.
Olen töötanud 12 aastat vaimuliku ja neli aastat praostina ega ole näinud ühtki juhtumit, kus keegi oleks oma teisitiolemise või -mõtlemise pärast kogudusest välja heidetud, küll aga olen näinud hulga inimesi, kes taanduvad koguduse elust seetõttu, et seal toimuv pole päris nende maitse. Kas seegi pole sallimatus?
Ei tule just tihti ette, et inimene satub koguduses konflikti ülemäärase algatusvõime või aktiivsuse pärast (iseasi on see, kui teadlikult eiratakse demokraatlikult kehtestatud seadusi või mängureegleid).
Hoopis sagedasem on aga olukord, kus koguduse juhatuse või nõukogu liikmed ei kasuta võimalust, et oma koguduse ja kiriku tulevikku mõjutada, suhtuvad oma rolli ja sellega kaasnevasse vastutusse ükskõikselt ning eeldavad vaikimisi, et pastor ongi see, kes teab ja oskab, otsustab ja vastutab.
Usun, et me kõik soovime paremat, inimlikumat ja hoolivamat ühiskonda ja kirikut. Loodetavasti aitab «Humanistliku kristluse manifest» kaasa avatud ja arvamuste paljususi respekteerivale dialoogile ega süvenda sildistamist, lõhestumist ja oma õigusi nõudva mentaliteedi levikut.
Kiriku liikmeid kutsun aga üles osalema oma koguduse juhtimises ja arendamises, kasutades selleks kõiki demokraatlikke ja seaduslikke võimalusi alates oma palvete, annetuste ja andidega kodukoguduse toetamisest kuni kirikukogu töös osalemiseni.
Jumal on loonud inimese oma näo järgi, kirik on aga paljuski just meie, inimeste nägu.