«Melanhoolia» raputab meeli

Sakala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Melanhooliat» kirjeldab Filmiveeb õigustatult kui ilusat filmi maailma lõpust.
«Melanhooliat» kirjeldab Filmiveeb õigustatult kui ilusat filmi maailma lõpust. Foto: cinema.rockwitch.com

Öeldakse, et kunstnike terav sotsiaalne närv aimab tihti ühiskonnas toimuvat ette, seejuures on ajaloost teada, et kriitikavalu vältimiseks tapetakse sageli just sõnumitooja.

Taani režissööri Lars von Trie­ri vändatud filmi «Melanhoolia» («Melancholia») naispeaosaline Kirsten Dunst pälvis Cannes’is parima näitlejanna auhinna, kuid režissöör kuulutati festivalil ebasoositud isikuks.

Pahameele põhjustas tema irooniline nali natside teemal. Ometi oli see «nali» mõni kuu hiljem toime pandud Norra massimõrva valguses päris prohvetlik.

«Melanhooliat» kirjeldab Filmiveeb õigustatult kui ilusat filmi maailma lõpust. Näitab ju tüüpiline katastroofifilm vaatajale heli- ja pürotehnikaefektidest kubisevat tulevärki, Trier raputab aga vaatajat emotsioonidega, käsitledes inimloomust maailmalõpu taustal.

Kipume kujutama maailmalõppu ette silmaga nähtavate sündmuste kaudu, mitte selles olukorras käitumise või mõtete võtmes. Vaataja võib endalt filmi lõpus küsida: kui mul oleks elada üks päev, kas võtaksin ette mingid edasi lükatud tegemised või vestlused. Mis päeva lõpuks hingele jääb?

Sündmustik areneb Jus­ti­ne’i (Kirsten Dunst) ja Michae­li (Alexander Skarsgård) abiellumist tähistaval luksuslikul peol. Justine’i õe (Charlotte Gainsbourg, Trieri viimaste aastate muusa) ja tema mehe (Kiefer Sutherland) häärber paneb vaataja oma iluga ahhetama.

Ülevale meeleolule kontrastiks selgub, et Melanhoolia-nimeline planeet ähvardab lähiajal Maaga kokku põrgata. Pingeline olukord toob imelise fassaadi alt pinnale kompleksid ja käärimised inimeste sees ning nende vahel.

Riigist sõltumata kipub majanduslikult vähem kindlustatud osa ühiskonnast lootma ja uskuma, et rikkus pühib elust kõik mured. Surilinal aga taskuid ei ole, nagu taeval soosikuidki. Tihtipeale on jõuka seltskonna valu, luukered kapis keerulisemad ja võikamadki. Antakse raha, võetakse midagi muud.

Kes tahab minna üheks õhtuks Trieri vaatemängulisse ja depressiivselt raputavasse maailma ning elada mõtteis läbi maailmalõpu, võib seada lähinädalatel sammud Viljandisse Männimäele kinno.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles