Viimane ringsõit viis presidendi sügavale Viljandimaa rüppe

President Toomas Hendrik Ilvese kahepäevase maakonnavisiidi põnevaim peatus oli Ennuksemäe metsavendade punker. Seal sai riigipea heita pilgu Viljandimaa sügavamatesse soppidesse.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kui veel väike olin, ootasime ühel õhtul pere ja teiste kohalikega pikalt Holstres poetrepil. Plikatirtsuna ei saanud ma arugi, kui tähtis oli see suurte prillidega onu, kes öö hakul vilkurite saatel saabus.

President Lennart Meri pidi üheksakümnendatel tehtud ringsõidul Holstres peatuma vaid viivuks, aga ta nägi inimesi, kes teda ilmselgelt ootasid. Ta lasi auto kinni pidada, astus abikaasaga välja ja asus inimestega suhtlema.

Soovijad said presidendiga rääkida ja tema kätt suruda, mõnele eriti õnnelikule lapsele tehti isegi pai. Läbi autoakna lasti vaadata Meride väikest tütart, kes oli magama jäänud. Oli ka neid, kes tänuks pika ootamise ja vahva vastuvõtu eest said minna järgmisele presidendi vastuvõtule.

Mina sellest kõigest tollal suurt ei hoolinud, aga ometi on esimene kogetud presidendi maakonnavisiit ikka veel elavalt meeles.

Ühelt tutvustuselt teisele

Samamoodi ootasime kolmapäeva hommikul Viljandi raekoja ees koos linna ja maavalitsuse esindajate ning teiste külalistega. Õige pisut hilinenult saabunud autost väljunud mehe tähtsust ma juba teadsin. Tema peatus oli ettekavatsetud ja allus rangele ajakavale, sest sellele vastuvõtule järgnes veel üks, siis veel üks ja nii edasi. Sama kehtis tema kaaskonna kohta.

Toomas Hendrik Ilves ei hakanud inimestega pikalt jutustama, kuid kätlemata ta nendega ei jätnud. Õige pea pärast nalju August Maramaa ja tema koera kohta ning lühikest tutvumisringi ümber raekoja varjus seltskond iga hetkega tumedamaks tõmbuva taeva alt hoonesse. Seal arutati kinniste uste taga seda, mis saab Viljandist.

See ei olnud tuim aruandmine. President kuulas, mõtles kaasa ja küsis kohalolijate ausat arvamust. Aeg-ajalt päris ta: «Miks see siis hea oleks? Ütle nüüd ausalt!»

Naljataminegi polnud haruldane, kuigi teemad olid tõsised. Põlise viljandimaalasena oli hea tõdeda, et riigipeale meeldib meie maakonnakeskus. Ka väljendatud lootus, et linnaisade plaanid Eesti pärimuspealinna atraktiivsemaks muutmiseks lähevad korda, tundus igati siiras.

Kui president Toomas Hendrik Ilves aktsiaseltsi Viljandi Aken ja Uks tootmistsehhi juurde jõudis, kallas juba vihma. Veel enne, kui vilkuritega autod Puidu tänavale keerasid, ootasid ettevõtte omanik ja mõned juhtivtöötajad tulijaid koridoris. Kohal olid ka esimesed turvamehed, kes riigipeale vihmavarjuga vastu tõttasid.

Seejärel suunduti tunniks ajaks üles koosolekuruumi, kus ettevõtte osanik Paavo Lampinen ja juhatuse esimees Rain Hüva külalisele firmat tutvustasid. Ka siin küsis Ilves aeg-ajalt, miks otsustati just nii ja mitte teisiti, uuris ettevõtluse olukorda laiemalt ning märkis, et metsarikkas Eestis kasutatakse ehituses liiga vähe puitu ja liiga palju betooni.

Ringkäigul aknatootmis­tsehhis surus president sõbralikult kõigi soovijate kätt ja ajas kaks sõna juttugi. Siis kinkis ta ettevõtte juhtidele oma portree, soovis edu ning sõitis jälle edasi.

Märgata oli sulamist

Võhma küünlavabrikus, kuhu jõuti mõningase hilinemisega, oli näha, et visiteerija tunneb end pisut vabamalt. Firma juht Peter Wüthrich rääkis ühe vahva loo teise järel, kiitis töötajaid ja ettevõtet ning juhatas presidenti ühest ruumist teise.

«Kui mu lapsed kuulsid, et tellime karusselli, läksid nad väga elevile ja rääkisid sellest kõigile. Kui lõpuks rekka kohale jõudis, olid kõik linna lapsed meil siin maja kõrval koos ja oi, kui pettunud nad olid, kui ilmnes, et selle karusselliga sõita ei saagi,» jutustas Peter Wüthrich, kui ta presidendile ettevõtte trükikarusselli näitas.

Muuseas näitas Wüthrich presidendile tema lahkunud ametivenna Lennart Meri pildiga küünalt ja kunstniku töölaual veel lõpetamist ootavat vahast Julius Kuperjanovit.

Üheskoos uudistati ka parafiinist liuvälja. Uiske riigipea siiski alla panna ei soovinud. Külaskäik oli niigi üle aja läinud ja järgmises kohas juba oodati.

Olustvere maamajanduskoolis liikus president saatjaskonnaga ühest ruumist teise, maitstes asutuse direktori Arnold Pastaku soovituse peale kord juustu, kord vorsti, siis leiba, mõdu ja siidrit. Tehti tutvust vanas viinaköögis sisse seatud klaasikojaga, kus Toomas Hendrik Ilves jälgis huviga väikese vaasi puhumist. Nagu ikka, esitas riigipea tegijatele küsimusi, millele nood töö kõrvalt jõudumööda vastasid.

See oli ka esimene koht, kus ametliku saatjaskonnaga liitusid mõned kohalikud. Neil lasti rahulikult ekskursioon kaasa teha. Kui aga seltskond mõisas söögilaua taha istus, tekkis turvameeskonnal küsimus, kes on see fotoaparaadiga ühest ruumist teise tatsav eakas mees.

Pärast mõisas lõunatamist võttis presidendi auto suuna Aimla looduskeskuse poole, et saada aimu kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna tegemistest. Seal pandi riigipea tööle. Suure nõudmise peale ei jäänud lihtsalt muud üle, kui ta pidi sinise pintsaku seljast heitma, pingile istuma ja ühe pulga valmis treima.  

Käsitöötegijad kinkisid külalisele neljameetrise varrega reha — ikka selleks, et heina tehes liiga tihti edasi ei peaks liikuma. Rehaga anti kaasa varupulk ja väike puuhaamer, millega pulk kohale koputada.

President piilus porgandeid

Õhtupoolikul jätkus visiit Kolga-Jaani vallas, kus käidi osaühingus Koorti Kartul. Toomas Hendrik Ilves haukas mõnuga sealtkandi põldudel kasvatatud porgandit, ajas koorimistsehhi naistega pisut juttu ja astus nahkkingades ilma mingi valehäbita kartulivagude vahele, kus demonstreeriti ettevõtte uut kaherealist kartulikombaini.

Koos peredega ettevõtet tutvustanud Märt Laansalu ja Janek Lass rääkisid uuest masinast nagu lapsest, kelle üle vanemad uhkust tunnevad. Sordierinevustest kõneldes tõmbasid mehed jutu ilmestamiseks peenralt üles peotäie porgandeid ning kutsusid presidenti õppepäeval osalema. Sinna riigipea kahjuks minna ei saanud, kuid vahva perepilt tehti temaga sealsamas kartulivagude ääres sellest hoolimata.

«Saadame selle pärast autogrammiga teile,» selgitas Ilves pererahvale, et pilti ei tehta niisama. Seejärel istus ta taas autosse ja kihutas pooletunnise hilinemisega vilkurite saatel Heimtalisse.

Lastega oli lahedam

Kui neljapäeva hommikul Karksi ürgoru nõlvale Kalda tallu jõudsime, ootas riigipea kaaskond juba ees. Ainult president ise oli puudu. Kui ta saabus, oli kohe näha, et teisel visiidipäeval on ta hoopis teine mees kui päev varem. Peene sinise ruuduga ülikond ja kingad olid vahetatud igapäevasemate pükste, kampsuni ja mugavate jalanõude vastu, kaasas oli abikaasa Evelin ning Viljandimaad oli uudistama tulnud ka peretütar Kadri Keiu.

Kaarel Kuninga puukooli istikute vahel jalutas presidendipere õige vaba jutuajamise saatel. Toomas Hendrik ja Evelin Ilves uurisid ühe ja teise istiku kohta, kuidas see on saadud ning milliseid tingimusi puu kasvamiseks nõuab. Kui peremees Kaarel Kuningas väikest õunapuud raputas ja ubinad selle alt kastemärjalt murult kokku korjas, haukasid Ilvesed heledat õuna hea isuga ega pidanud paljuks kasvatajat ja sorti kiita.

Kadri Keiu lippas tädipojaga põõsaste vahel ja ajas taga pererahva karmikarvalist kääbustaksi Sofit, keda sel hommikul paitasid küll kõik kohaletulnud. Ka muidu karmi ilmega turvamees kükitas viimasel koertenäitusel juunioride tšempioniks kuulutatud lemmikut silitama, kui ta arvas, et keegi ei märka.

Pererahvaga pilt tehtud, asutasid külalised lahkuma, kuid presidendiproua lubas hiljem paari istiku järele tulla, et need koduaeda Ärmale kasvama panna. Paarsada põõsast on ta tänavu sinna juba istutanud.

Retk Ennuksemäele

Selleks ajaks, kui kiirustavast konvoist eraldi sõitev «Sakala» esindus Tarvastu valda Ennuksemäele jõudis, oli seltskond turvameeste sõnul ammu matkarajale suundunud. Parkisime auto natuke eemale ristikupõllu äärde ja pistsime fotograafiga üle põllu leekima. Olgu öeldud, et vaene piltnik pidi kaasa vedama raske fototarvikute koti.

Metsa vahele jõudes märkasime lähenevat Kadri Keiut, kes teda saatva turvamehe sõnul oli seltskonnast ette jõudnud. Niisiis olime üle põllu lõigates teistest ikkagi varem kohal. Peagi hakkasid puude vahelt paistma presidendiproua ja giidi ülesannetesse asunud pastor Anna-Liisa Vaher.

Kui Eveliniga mööda paarikilomeetrist käänulist metsarada punkri poole sammusime ja Ärmal korraldatud mahetoidu üritusest rääkisime, tabasin end mõttelt, et Eesti on maailmas tõenäoliselt üks väheseid riike, kus selline olukord võib tekkida. Natuke eriline tunne oli muidugi ka.

«Selle retke pärast nad üldse tahtsidki kaasa tulla,» sõnas Evelin Ilves oma tütrele ja õepojale viidates. Sügisel teise klassi minev Kadri Keiu ei pidanud väga järske tõuse ja libedat metsarada millekski ning aeglustas sammu harva. Ennuksemäele jõudes oli ta üks esimesi, kes vallavanema juhatusel punkrisse ronis.

Enne punkriga lähemalt tutvumist pani presidendipaar Ennukselt leitud luude matmispaika küünla ja seisatas korraks. Seejärel ronis Toomas Hendrik Ilves huviga sügavale maa alla. Kohalike tööd punkri taastamisel nimetas ta väga tänuväärseks. Ka kohapeal pakutud sõdurisupp ja Paistu vallavanema Ene Saare küpsetatud leib mekkisid presidendipaarile imehästi.

Tõeline rahvapidu

Tarvastu valla keskusesse Mustlasse jõudes tabas presidendi saatjaskonda üllatus: riigipea kohtumist rahvaga polnud kavas, aga lipuehtes alevi südamesse oli kogunenud suur rahvahulk.

Enne veel, kui Eesti vanima rahvaraamatukogu ees puud istutama asuti, astus presidendipere Tarvastu käsitöökotta, kus Toomas Hendrik Ilves huviga ringi vaatas.

«See on uhkemgi kui sinu oma!» hüüdis Evelin Ilves presidendile rõõmsalt, kui käsitöökoja perenaine neile Tarvastu naise kuube tutvustas. Riigipea pidi nõustuma ja uuris huviga, kuidas on sellised kaunistused tehtud. Ilvesed said oma silmaga näha, kuidas valmivad Mulgi kuue uhkuseks peetava mustri punane nöör, vööd, suur sõba ja meeste säärepaelad.

Vana raamatukogu ees ootas presidenti endist viisi rohkesti inimesi. Nende silme all istutas ta uhke tamme.

«Kolmveerand sajandit tagasi pidi Tarvastut külastama president Konstantin Päts, kuid keda ei tulnud, oli president. Loodan tänasega selle võla heastada ja et see ei jääks viimaseks presidendi külaskäiguks Tarvastusse,» sõnas Toomas Hendrik Ilves enne istutamist.

Seejärel pistis ta vallavanem Alar Karu ja aedniku abiga mehepikkuse püramiidtamme mulda, aitas tugivaiad maasse lüüa, viskas labidaga juurtele mulda ja tallas puu ümber mulla kinni.

Töö tehtud, võttis president kindad käest ja ulatas terekäe igale kohalikule, kes selle vähegi vastu võttis. Kui rohkem teretajaid ei leidunud, ütles ta kohalikule rahvale nägemist ja sõitis Holstre-Polli omavalitsusjuhtidega aru pidama.

Kui presidendi auto vilkurite saatel suurel kiirusel vihmasesse pärastlõunasse kadus, istusime fotograafiga autosse ning jõudsime veel naerdes tõdeda, et ainsad inimesed, keda Toomas Hendrik

Ilves visiidi jooksul kätelda ja tervitada ei jõudnud, olime meie kaks.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles