Muusika on müra ja müra on muusika

Müraterroristid võtsid poolest linnast elektri välja, et liine saagides tekitada morbiidset tšelloheli. Foto: Kaader filmist

2010. aastal Prantsusmaa, Rootsi ja Taani koostöös valminud film «Müramuusika» räägib kuuest anarhistlikust muusikust, kes soovivad murda läbi elitaarsusest ning lämmatada linnapildi karjuva helide voo, pannes selle ühtlasi teenima oma ideid.

Helilooja Magnus loob neljaosalise teose kuuele trummarile. Muusikainstrumentidena kasutab ta haiglaaparaate, paberihunte, elektriliine ja (elusaid) inimkehi.

Helitöö on epateeriv ja mõnevõrra seadusevastane: et paberihundist õiget kõla ja rütmi kätte saada, kasutatakse rahatähti ning neid saab mõistagi pangast. Tegelased, tõsi küll relvastamata, tormavad rahaasutusse, maskid peas, löövad metronoomi täpsusega seinale templeid, viskavad klaasile münte ja klõbistavad kalkulaatoritel, sünnitades niiviisi oopuse «Money 4U Honey».

Muusikaterroriste hakkab jälitama kohaliku geeniusdirigendi politseinikust vend Amadeus Warnebring, kellele muusika — vähemalt selle klassikalisel kujul — on väikesest saati vastukarva olnud.

Amadeuse lugu moodustabki linateose põhiliini: muusikute perekonnas kasvanud ebamusikaalne õnnetu keskealine mees üritab näha helindites kunsti ning naudinguallikat, kuigi tema unistuste muusika on vaikus.

Ilmselgelt põhjamaisest huumorist nõretavasse filmi tuli muidugi mõista sisse kirjutada ka armastuslugu ning see on isegi meeldiv senikaua, kui lõputiitritele eelnevad romantiline linnavaade ja ohe: «Sa pead nüüd minema, sind aetakse taga!» See stseen sunnib kahtlema, kas režissöör on ikka lähtunud pelgalt üllatest kunstikavatsustest — miski võiks ju publiku saali meelitada.

Põhjamaisest huumorist rääkides meenuvad nilbe majaomaniku ja muusiku («Tahad minu pool… üürist rääkida?») ning elitaaarse maitsega muusikaõppejõu ja Amadeuse vahelised stseenid («Ega IGAÜHEST saagi ju muusikut!»), samuti koht, kus avangardkunsti võrdkuju, alasti vanamees oma kehaga lõuendit maalib.

Filmi läbiv idee on, et muusikat ei saa üheselt defineerida — müra võib olla nii viiulisoolo kui prügikasti ümberkukkumise kolin.

Võib olla, aga ei pea olema, need võivad moodustada ka muusika ning mida rohkem me tajume helide nüansse ja võimalusi, seda õnnelikumad oleme.

Linateos jookseb Männimäe puhkemajas vähemalt pärimusmuusika festivali lõpuni iga päev ning selleaastast rütmi ja pulsi teemat arvestades on soovitav seda vaatama minna. Nimelt paneb see film tunnetama helimelu hoopis teistmoodi: kriitilisemalt ja terviklikumalt.

Salongkino kõlarite kvaliteet ei lase ehk linateose muusikalist poolt täielikult nautida — madalamad sagedused kipuvad plärisema —, aga mida rohkem kontserte ja õpitubasid on külastatud, seda selgemaks saab filmi mõte, mis ei olegi ennekõike muusikaline.

LINATEOS

• Kestus tund 42 minutit
• Rootsi keeles
• Produtsendid Christophe Audeguis, Jim Birmant, Olivier Guer­pillon, Guy Pechard
• Stsenaristid Ola Simonsson, Johannes Stjärne Nilsson
• Operaator Charlotta Tengroth
• Osatäitjad Bengt Nilsson, Sanna Persson, Magnus Börjeson.
• Tootja BLISS
Allikas: PÖFF