/nginx/o/2016/11/24/6106013t1hfd8a.png)
/nginx/o/2011/07/04/656610t1hca0c.jpg)
Peoliste rõõmuks oli lauluväljakule püsti pandud ehtekoda, kus kõik soovijad said vabal hetkel midagi meisterdada. Kotta oli toimetama ja huvilisi juhendama tulnud käsitöölisi Tallinnast, Tartust, Paidest ja Viljandist. Lauljad ja tantsijad võisid endale tasuta paela punuda või prossi meisterdada, külalisele maksis töötubadest osavõtt sümboolse 1 euro.
Viljandi kultuuriakadeemia esindaja käe all võis iga soovija endale räti valmistada, vajutades kolmnurksele riidetükile templitega eri värvi mustreid.
«Vahepeal oli lausa järjekord,» lausus lapsi juhendanud Liis. «Rätikut teha on hästi lihtne. Tuldi isegi kindla mõttega endale rongkäigu ajaks rätik valmistada.»
Liis selgitas, et tegemist on siidivärvidega ning pärast triikimist ei tule need pesus maha.
Ehtekojas tegutsenud rahvarõivaste kiirabi tublidel töötajatel olid samuti käed tegemist täis. Silja Nõu Eesti rahvakunsti ja käsitöö liidust ütles, et enamasti on vaja teha pisemaid parandusi.
«Poistel tulevad nööbid eest ära, tüdrukutel pitsid lahti ja muud sellised väiksemad mured,» lausus ta. Tantsupeo ajal tahtsid parandamist rebenenud püksid, pärast rongkäiku aga pikad seelikud, mis olid mööda asfalti lohisedes alt lahti läinud.
Huvilised said vaadata näitust, vastuseid rahvarõivaid puudutavatele küsimustele ning soovi korral osta ülevaatliku raamatu — et ikka teaks, milline Mulgi kuub välja näeb.