Suur rahvapidu tõi laulukaare alla tuhandeid kuumust trotsivaid inimesi

Lauljad ja tantsijad esitasid koos kaks lugu: peo tarbeks kirjutatud «Maa ja ilma» ning kõigile tuntud «Põhjamaa». Foto: Peeter Langovits / Postimees

Päike paistab, inimesed istuvad murul või toolidel, need lauljad ja tantsijad, kes parajasti esinema ei pea, lesivad puude vilus või jooksevad elevil kilgete saatel ringi — nii möödusid kolm rõõmu, laulu ja tantsuga veedetud päeva.

«Vabandust, kas teie olete kalja järjekorras viimane?» Seda küsis vist igaüks, kes veele või limonaadile midagi muud
eelistas. Et peol kehtis alkoholikeeld, pidid ka kõige suuremad õllearmastajad leppima kaljaga. Sabade pikkuse järgi otsustades olid nad selle võimalusega väga rahul.

«See eurone kali on siin nagu jumala õnnistus…» ohkas segakooris laulnud noormees ja rüüpas sõõmu jääkülma kalja.

Ainus joogiputka, kus järjekorda polnud, oli see, kus soovijatele eri sorti kohvi pakuti. Müüjad vaatasid kurbliku näoga teiste järjekordi.

Saateorkestris mängiv Merike mõtiskles kohvi proovimise üle. «Äkki see aitab kuumuse vastu — lõunamaalased joovad ju kogu aeg teed,» arutles ta. Kuum jook tundus musta riietatud neiule siiski liiga ekstreemne ning ta suundus hoopis kalja järjekorda.

Kalja kõrval oli populaarne jahutaja muidugi jäätis, mida pakuti suures valikus eri maitse, kuju, suuruse ja hinnaga. Rõõmsameelne jäätisemüüja oli omandanud sellise vilumuse, et mõni klient ei jõudnud isegi rahakotti välja otsida, kui juba käsi kahe palliga torbiku tema poole sirutas.

«Kiire on, väga kiire,» oli ainus, mida jäätisemüüja töö kõrvalt muigega poetada jõudis.

Päikese- ja veevannid

Laulupeolisi ei manitsetud peakatteid kaasa võtma niisama. Päike saatis lauljaid, tantsijaid ja külalisi nii proovide kui etenduste ja kontsertide ajal.

«Eile päevitasin maika selga, täna tulevad kleidirandid juurde,» lausus üks noor koorilaulja naerdes. Teine võrdles proovides saadud päevitust pea värvipotti pistmisega.

Kogu laulupeo kontserdi paistnud päike tegi ka publiku seas tubli tööd.

«Ühe külje pealt põlesin küll täiesti ära,» tõdes perega laulupeole tulnud Karin. Lastele oli ta kaitseks mütsid pähe surunud.

Päikesest otsiti puhkust mitmel moel: kes hoidis puude alla, kes tekitas saunalinadest omaloomingulise telgi.

Vaheldust aitas leida ka osalejate tarvis üles pandud kastmissüsteem: vihmutusmasinad, mis on ette nähtud inimeste pesemiseks keemiaõnnetuste ajal.

Väikseid prantsuse lütseumi tantsijaid proovides ja peol ohjanud Marika ütles, et ka tema kallas lapsi veega üle: «Et natukenegi jahedam oleks.»

Kõige ilusamad värvid

Meie rahvas on eeskujulik. Oma maa lipu värvid ehtisid kolm päeva lauluväljakut igal  moel: sinimustvalged vööd, sallid, näomaalingud, kotid, rääkimata siis eri suuruses lippudest.

Lippude lehvimine, mis igale eestlasele on laulupeo loomulik osa, tekitas väliskülalistes aukartust. Oma sõbrannale külla tulnud inglane Justin oli peoliste patriotismist lummatud. Lipumerd nähes suundus ka tema lähimasse putkasse, et eestlastega võrdne olla ja oma lippu lehvitada.

«Tahtsin kohe Union Jacki kätte haarata,» lausus ta õhinal, kuid lipuputkast väljus ta ikkagi trikolooriga. «Minu lipu triibud on paigast ära, kuid siin ja praegu Eesti lippu kanda on ikka väga hea tunne,» lausus noormees.

Ka mehed nutavad

Muidu introvertsed eestlased ei häbenenud suurpeol tundeid välja näidata. Juba enne kontserdi algust oli nii mõnigi kuulaja kindel, et varsti lähevad tal silmad vesiseks.

«Ruja «Rahu» ajal nutan kindlasti, «Mu isamaa on minu arm» ajal nutan ka kindlasti,» loetles noor laulja Temo lugusid, mis eriti hinge lähevad.

Segakoori laulja Kelli aga kommenteeris pärast kontserti: ««Mis maa see on?» ajal olid küll kraanid lahti. See tuli meie kooril kõige paremini välja ja on hästi hingelähedaseks saanud. Kohutavalt ilus lugu!

Kui Siiri Sisask ka veel laulma hakkas, ei suutnud ise peaaegu lauldagi...»

Pealtvaatajate ühtne hardumus Gustav Ernesaksa ja Lydia Koidula «Mu isamaa on minu arm» ajal kandus ka peo kõige väiksematele pealtvaatajatele. Püsti seisva ema ilmet märgates jätsid nad sahmerdamise ja jäid endalegi arusaamatul põhjusel pingi peal seistes üksisilmi koori vaatama.

Kõik lauljad, kellega «Sakalal» kontserdi järel suures saginas rääkida õnnestus, kinnitasid kui ühest suust, et parima emotsiooni andis «Ta lendab mesipuu poole» esitamine pärast kava lõppu. Lauljate eestvedamisel astus dirgendipulti Kuno Areng ja ilma saateta esitatud lugu laulsid publikus kaasa kõik, kes oskasid.

Lapsesuu ei valeta ja kõige lihtsamalt võtab laulupeo kokku kuueaastane Kärt, kellele see oli kõige esimene laulupidu. «Väga lõbus oli, aga väsitav oli ka,» ütles ta. «Supitelgis haises! Aga ma tahan kindlasti veel laulupeole tulla!»