Gümnaasiumi lõpul seisavad noored valiku ees, kuhu edasi: kas kutse- või kõrgkooli, maailma avastama või hoopis tööle. Kolm mullu lõputunnistuse saanud Viljandimaa noort räägivad oma möödunud aastast.
Mullused lõpetajad on tee leidnud
1. juuli 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi Paalalinna gümnaasiumi noormees Rauno Kuhi hakkas varakult tulevikuplaane sättima. Ta teadis juba viimase klassi poole pealt, et tahab esimesel võimalusel ajateenistusse astuda. Oma klassi poistest oli ta enda teada ainus, kes seesuguse otsuse langetas.
«Kaitseväkke läksin vabatahtlikult seepärast, et mind hiljem poole kooli pealt või töökohalt ära ei kutsutaks. Nüüd olen sellest kohustusest vaba,» rääkis Kuhi. «Mul oli mitu kaasteenijat, kellele anti nädal aega kohaletulemiseks. Mõni pidi tulema koolist ära või isegi välismaalt tagasi.»
Esialgu plaanis noormees läbida 11 kuud kestva väeteenistuse, kuid ajad ei klappinud. Suvel sai ta pisut puhata ja tööl käia ning oktoobris siirdus ta Tapa suurtükiväe pataljoni sõdurileiba maitsma.
Aasta sõjaväes pole ajaraisk
Rauno Kuhi tõdeb, et aasta sõjaväes on teda muutnud. «Füüsiliselt olen vastupidavam, samuti on distsipliini ja kohusetunnet juurde tulnud. Vaimselt see süsteem mind maha ei murdnud, harjusin kiiresti, kuigi algul oli päris raske, sest suur tamp oli peal,» meenutas ta.
Rauno Kuhi isa on käinud Nõukogude armees ja vanemad vennadki teenistuse läbinud, nii et talle oli igati loomulik see tee jalge alla võtta.
Kindlasti ei pea noormees väeteenistust ajaraiskamiseks ning soovitab oma sõpradel see läbi teha, mitte kõrvale hiilida. «Siis mõistagi ei saa minna, kui tervis on kehv. Minulgi tekkis algul sellega probleeme, kuid ma ei mõelnud kordagi katkestamisele,» lausus noormees.
Enne teenistusse minemist mõtiskles Rauno Kuhi selle üle, kas jääda hiljem üleajateenijaks. Siis oleks pidanud ta hakkama juuli algul juba uusi noori kantseldama. Aga kaheksa kuu jooksul sai talle selgeks, et tahaks jätkata mõnel muul erialal.
Rauno Kuhi sõduripõli sai läbi 1. juunil ning nüüd seisab ta valiku ees, mida teha edasi. Esialgu on kavas minna õppima, kuid ei ole veel päris selge, mis eriala. Riigieksamite tulemused olid noormehel enda ütlemist mööda head ega tohiks kõrgkooli pääsemisele takistusi seada. See mõlgub tal meeles esimese eesmärgina.
«Võiks kehakultuuri õppida. Samuti olen kaalunud, et õpiks geoökoloogiat, aga kindlalt veel ei tea. Ma uurin võimalusi,» rääkis Rauno Kuhi. «Tahaks küll kõrgkooli minna, aga kui leian sobiva ameti kutsekoolist, lähen sinna. Lisaks meeldimisele on tähtis, et valitud amet tulevikus ka sisse tooks.»
Seda, kas ta tahab siduda oma tulevikku kodulinnaga, ei oska noormees praegu öelda. «Tahaks elada mõnda aega teistes linnades ja ära proovida ka ühikaelu,» sõnas ta.
Hobist võib saada elukutse
Rauno Kuhi klassiõde Kristel Roosimägi valis ameti, mis pakub tööd ja teenistust igas maailma nurgas ja ükskõik mis riigikorra ajal: ta õpib nimelt Tallinna tööstushariduskeskuses juuksuriks.
Tõtt-öelda ei olnud soenguseadmine Kristel Roosimägi esimene valik. Tema suur soov oli saada sisekujundajaks. XII klassi algul avanes tal võimalus seda ala Inglismaale õppima minna, aga rahvusvahelise inglise keele testis jäi üks punkt puudu ning plaan luhtus.
«Uurisin mitut eriala. Kaalusin näiteks sotsiaaltööd, kuid ma ei leidnud midagi sellist, mida tahaksin teha,» rääkis Roosimägi.
Siis tuligi tal mõte minna juuksuriks õppima. «Olen väiksest peale õdedele ja kõigile külalastele patse pununud ning mõtlesin, et õpin selle ameti päris selgeks,» lausus neiu muheldes.
Niisama igaks juhuks ei hakanud Kristel Roosimägi kõrgkooli avaldust esitama. «Algul muretsesin küll, et kuidas ma lähen kutsekooli, kui olen lõpetanud gümnaasiumi neljade ja viitega, aga siis sain aru, et ei taha ülikooli astuda vaid hinnete pärast,» rääkis neiu kindlameelselt.
Juuksuriõpe kestab poolteist aastat ning see on parajalt pikk aeg, et rahulikult edasisi plaane teha. «Eks ma olnud esialgu pettunud, kuid tagantjärele mõeldes olen valikuga väga rahul ning sisekujunduse eriala mõte on jäänud tagaplaanile,» tunnistas ta.
Tallinna eluga on Kristel Roosimägi juba harjunud. Ta kinnitab, et on iseseisvamaks muutunud, kuid nädalavahetustel sõidab ikka kodulinna.
Suvel käib ta nädala kaupa Tallinnas praktikal. «Seal on rohkem võimalusi kogemusi saada. Siin ei leiaks ma ilmselt ka juhendajat, aga Tallinnas pakkus üks salong end ise välja,» jutustas ta.
Seniajani ei ole Kristel Roosimägil möödunud ükski nädalavahetus nii, et ta ei oleks pidanud tööd tegema — ikka on leidunud neid, kes soengut soovivad.
Kuigi tegemist on üdini naiseliku erialaga, on samal kursusel kolm noormeest. «Üks neist on näiteks õppinud kunstiakadeemias stilistiks. Ta tahab tegelda inimesega tervikuna: panna riidesse ja hoolitseda välimuse eest. Teine poiss aga tegeleb hoopis kulturismiga. Temal oli algul raske, sest peenikesteks tegevusteks on näpud liiga suured,» kirjeldas neiu oma koolikaaslasi. «Mina olen nendega ilmselt nii harjunud, et ei mõtle üldse, nagu oleks see kuidagi kummaline.»
Naine võib teha meestetööd
Jakobsoni gümnaasiumi vilistlane Triinu Kööba kavatses minna Tallinna polütehnikumi fotograafia erialale, kuid jäi sissesaanute nimekirjast esimesena välja. Teine huvi, arhitektuur, viis teda õppima Tallinna ehituskooli puit- ja kiviehitiste restaureerimist.
«Oli ka plaan sisearhitektuuri õppima minna. See meeldib praegugi, aga et eriala on väga populaarne ja sisearhitekte tuleb palju, otsustasin muud teha,» rääkis neiu. «Praegu olen väga rahul ja on isegi hea meel, et fotograafiasse sisse ei saanud.»
Triinu Kööbale meeldib valitud eriala juures see, et on palju praktilisi tunde ja saab midagi oma käega teha. «Mina ei suudaks ainult laua taga istuda.»
Õpe kestab kaks aastat, esimesel aastal oli rõhk üldehitusel. «Päris algul olid müüritööd: ladusime telliseid ja krohvisime. Seejärel õppisime põhjalikult siseviimistlust,» kirjeldas ta.
Tublide tulemustega pääses Triinu Kööba viieks nädalaks Itaaliasse praktikale, kus tuli restaureerida vanu rõdusid. See aeg oli huvitav ja õpetas palju.
Pikk sihvakas neiu ei pea harjumuspäraselt meeste erialaks peetavat ehitamist raskeks. «Õppejõud olid üllatunud, et meie kursusele tuli palju tüdrukuid. Algul oli meid 20 ja kuus neist tüdrukud. Tavaliselt olevat ainult üks.»
Edasiste plaanide kohta ei oska Triinu Kööba veel midagi öelda. «Võimalus on minna kunstiakadeemiasse sama eriala edasi õppima või siis välismaale.»
Tallinna elu sobib Triinu Kööbale väga hästi. «Nüüd Viljandis olles tahaks sinna tagasi, sest siinne elu tundub harjumatult vaikne,» lausus ta.