30 aastat mõrvu ja müsteeriume

30 aasta jooksul oleme teleekraanidel näinud seiklemas väga eripalgelisi detektiive. Foto: Internet / montaaž

Suvi on ikka olnud puhkamise ja meelelahutuse aeg, mil tõsiste teemade lahkamise asemel otsitakse lõõgastust.

Kui suvelugemiseks sobivad hästi taskuformaadis kriminullid, mida saab jupikaupa rannas, lennukis või kus iganes mujal lugeda, siis teles on nende analoogideks krimiseriaalid. Pakub ju isegi üks telekanal meile igal õhtul vaadata «suvekrimkat».
Seega on sobilik visata pilk peale, kuhu selline populaarne teležanr nagu krimiseriaal praeguseks arenenud on. Etteruttavalt pean ütlema, et vaatluse all on ainult Ameerika sarjad, sest brittide toodang — vähemalt see, mis meieni on jõudnud — on püsinud üsna ühes joones ja moetuuled pole seda nii palju mõjutanud.

Et meie televaataja mälu piirdub krimisarjade puhul enamasti kolme viimase kümnendi toodanguga (vanemaid sarju näidatakse imeharva), on järgnevalt vaatluse all sarjad, mis on loodud alates 1980. aastatest.

Lõbusad eradetektiivid

Tuleb tõdeda, et igal kümnendil on olnud trendid, mis on jätnud jälje selle perioodi sarjadele. Enamasti on suunanäitajaks olnud üks-kaks kassaeduga projekti, mis leiavad kohe rohkelt järgijaid, sest kõik loodavad ju menuka asja pealt kasu lõigata. Samas peegeldavad need trendid päris kenasti ajastu üldist pilti ja väärtushinnanguid.
1980. aastaid võib krimižanris pidada eradetektiivide võidukäigu ajaks. Kusjuures on oluline märkida, et populaarsemate sarjade puhul oli enamasti tegemist lõbusate, komöödia- ja romantikaelementidega lugudega.

Parimaks näiteks on 1982. aastal alustanud «Remington Steele» Pierce Brosnaniga ja 1985. aastal järgnenud «Moonlighting» («Partnerid») Bruce Willisega peaosas. Mõlemas tegutses käsikäes eri sugupooltest detektiivipaar, kes sarja algul üksteist suurt ei kannatanud, kuid lõpuks jõudis armastamis-vihkamissuhte kaudu ühise teki alla.
Lood olid humoorikad, kerged ja kantud klassikalise müsteeriumi vaimust. Enamasti tegutseti USA lõunapoolsetes osariikides ja glamuurses seltskonnas.

Lisaks neile eradetektiividele rabasid samas kategoorias tööd teha Tom Sellecki kehastatud Magnum ja miss Marple’i analoog Jessica Fletcher sarjas «Murder, She Wrote» («Mõrv sai teoks»).

Eradetektiividele pakkusid konkurentsi advokaadid ja prokurörid: Nero Wolfe’ist inspireeritud «Jake and the Fatman» («Kuhu koer on maetud») ja perrymasonlik «Matlock». Ka need sarjad olid eelkõige mängulised ning keskendusid ajastule omaselt peamiselt rikkamale rahvale.

Teistest erines MTV-hõnguline kultuspolitseisari «Miami Vice», kuid ajastu hedonistlikku hõngu kandis ta rohkemgi kui eelpool nimetatud telekrimkad.

Luksusrajoonist getosse

Kuid 1980. aastad ja muretu pidu said läbi ning nagu muusikas järgnes glamuurile ja edevusele grunge, nii muutus ka telekrimkade pilt ning sisu.

Ehkki vana jälgedes toodi ekraanidele veel mõned mees-naine eradetektiivisarjad, nagu «One West Waikiki» ja «Silk Stalking» («Kuulid ja siid»), nad telepildis enam tooni ei andnud.

Glamuurse ja pealiskaudse eradetektiivitöö asendasid tõhusalt töötavad politseiüksused. Tegevus kolis päikeselisest Miamist või Californiast teistesse USA paikadesse ning rikaste mõrvamüsteeriumide lahendamise asemel hakati tegelema palju argisemate kuritegudega. Esikohale tõsteti detailne politseitöö ning realism, ilusale ja võltsile eelistati koledat ja ehedat.

Nii kriitikute kui publiku lemmikuteks said «Law and Order» («Seaduse nimel»), «NYPD Blue» ja «Homicide — Life on the Street» («Mõrv suurlinnas»).

Kui 1980. aastate eradetektiivid ei vajanud peaaegu kunagi oma kaasuste lõpetamiseks mingeid kohtukõlblikke tõendeid (vähemalt tänapäevases mõistes) ja kurikaelad tunnistasid pärast käte raudu panekut kõik kenasti üles, siis siin nii lihtsalt enam ei saanud. Olulisel kohal oli ka politseinike keeruline eraelu.

Leevendamaks veidi eelpool mainitud kolme sarja tõsidust, kandis eelmise kümnendi muretumat hõngu endas edasi San Francisco politseijaoskonna tööd kirjeldav «Nash Bridges», kuid see oli ka erand.

1990. aastatel tõusis esile teinegi teledetektiivinduse suund, mis polnud sugugi nii argine ja maalähedane, pigem vastupidi.

Kõik sai muidugi alguse ulmesarjast «X-Files» («Salatoimikud»). Ehkki Scully ja Mulder polnud ebamaised ega eriliste võimetega, oli müstikapisik vaatajasse külvatud ning järgmisena tõi sarja looja Chris Carter vaatajate ette «Millenniumi», kus peategelasest FBI-agent suutis tungida sarimõrvarite pähe ja nendeks kehastudes kuritöö lahendada.
Sama rida jätkasid «Profiler» («Portreteerija») ja osaliselt ka «The Pretender» («Kameeleon»).

Teadlaste invasioon

Kui järgmine aastatuhat kätte jõudis, sai uueks võlusõnaks krimisarjade maailmas «teadus». 2000. aastal alustanud ja seniajani tegutseva «CSI» menu tõi endaga kaasa teadlaste invasiooni teleekraanidele. Lisaks otsestele sõsarsarjadele «CSI NY» ja «CSI Miami» läksid töösse vähemalt sama populaarseks muutunud «NCIS» ja «Bones» («Kondid»), aga ka mitu vähem tähelepanu pälvinud sarja.

Enam polnud esikohal detektiivi vaimsed võimed, järelduste tegemise oskus ja loomingulisus. Tähtsaks muutusid füüsilised tõendid ja nende analüüs. Vaatajat rünnati meeletu tehnilise sõnavara ja üha uuema tehnoloogilise riistvaraga.

Pärast «CSI» tüüpi sarja vaatamist läheb kohanemiseks väga palju aega, kui on soov vaadata mõnd varasema kümnendi kriminulli. «Kuidas küll niimoodi asitõenditel trambitakse ja miks ei otsita nähtamatut juuksekarva või riidekiudu,» mõtled üha.

Üheks «CSI-de» omaduseks oli veel see, et nende peategelased olid äärmuslikult ausad, õilsad ja poliitkorrektsed, muutudes «CSI Miami» Horatio Cane’i puhul lausa karikatuuriks.

Võib-olla just sellise laborirottide invasiooni tõttu vajas osa telepublikut hoopis teistsugust krimimeelelahutust ning valmis «The Shield» («Räpane Mackey»). Hea ja kurja vahelise piiri julmalt lõhkunud ja poliitkorrektsusest mudaste tanksaabastega üle trampinud sari jätkas moodsal moel «NYPD Blue» stiili. Veel rohkem mängib hea ja halva mõistega sarimõrtsukast peaosalisega «Dexter».

Lisaks teadlaste tiimidele tulid uue sajandi esimesel kümnendil vaatajate ette ka teised kuritegudega võitlevad erirühmad: «Cold Case» («Jahtunud jälg») tegeleb vanade, juba suletud juhtumitega, «Without a Trace» («Jälgi jätmata») kadunud inimestega ja «Criminal Minds» («Kurjuse kannul») sarimõrvarite jahtimisega.

Mõistus taas hinnas

Erilist lõbu ja lusti meile 2000. aastate algul ei pakuta, sest kuritegu ja selle lahendamine on ju ikkagi tõsine asi.

Kuid reeglit kinnitab erand ja selleks päikesekiireks surmtõsises maailmas osutub veidrikust endine politseiuurija Monk samanimelises sarjas.

Teisalt paistab just see aastail 2002—2009 valmistatud lõbus sari olevat suunanäitajaks viimase viie aasta telekriminullidele, kus on taas toimunud murrang mängulisema detektiivitöö poole. Seda iseloomustab segu eradetektiivlusest ja politseitööst. Nende sarjade keskmes on mõni politseirühm, keda aitab töös erivõimetega eraisik.

«Meediumis» on selleks selgeltnägija Allison Dubois, «Mentalistis» Agatha Christie kangelasi meenutav suurepärase tähelepanuvõimega Patrick Jane ja «Castle’is» krimikirjanik Richard Castle.

Kaks viimast on eriti sarnased seetõttu, et teevad kaastööd vastassoost politseinikega ning on nendega tihti vastuolus. Kes mäletab «Remington Steele’i» või «Moonlightingu» peategelaste suhteid, see näeb, et tegelikult on iga uus hästi unustatud vana.

Koos kergelt romantiliste suhetega on ka krimisarjad veidi lõbusamaks muutunud ja taas pole kõige tähtsamal kohal teadus, vaid loogiliste järelduste tegemine ja mõttemängud. Just huumori ja loomingulise lähenemise poolest sobib samasse loetellu ka «Closer» («Vahelevõtja») Kyra Sedgwikiga peaosas.

DVD-d aitavad

Kuhu edasi? Ühtpidi tundub, et oleme jõudnud otsapidi taas tagasi 1980. aastatesse (kuigi mugandatud kujul) ja võib-olla hakkab tsükkel taas korduma. Teisalt paistab telemaailm liikuvat sinnapoole, et ühel ajal on võimalikud kõiksugused variandid.
Kindlasti jääb alles tendents, et kui mingi mudel väga hästi müüb, siis üritatakse selle pealt võimalikult palju teenida ja edu valemit kopeerida.

Aga kui ka uusi põnevaid sarju ei suudeta piisavalt juurde vorpida — kummitab ju tele- ja filmitööstust ammu originaalsete süžeede puudus —, siis on tänapäeval väga lihtne muretseda riiulisse oma lemmiksarjade DVD-d ning vaadata vanad head asjad uuesti üle.