Trumpi valitsuse julgeolekupoliitilised tõehetked

Urmas Paet Foto: Eero Vabamägi / Postimees

LÄHEMATE PÄEVADE rahvusvahelise elu põhiküsimused, mis ka meid siin, Eestis, puudutavad, on järgmised: kas USA president Trump läheb NATO tippkohtumisel oma seniste põhiliste liitlastega veelgi enam tülli ning mis on see, mida Trump saab eduloona näidata Vene presidendi Putiniga kohtumise järel? Eduloona ta seda kohtumist kindlasti välja paista lasta tahab.

Mõlema kohtumise kontekst ja eellugu ei tekita aga just liigset ettearvatavust. Fooni loob praegune turbulents USA presidendi suhetes liitlastega.

MÄLETATAVASTI RIKKUS Trump hiljutisel G7 (ühendus, mille moodustavad seitsme juhtiva tööstusriigi rahandusministrid ja neile alluvad töögrupid – toimetus) kohtumisel Kanadas suhteid peaaegu kõigi liitlastega. Olles Kanadast teel Singapuri kohtumisele Põhja-Korea diktaatori Kim Jong-uniga, võttis ta tagasi allkirja G7 kohtumise kokkuleppelt, ähvardas partnereid uute tollitariifidega ning kirjeldas oma tviidis G7 kohtumise korraldajat Kanada peaministrit Justin Trudeaud kui nõrka ja ebaausat.

Samas iseloomustas Trump pärast Singapuri kohtumist Põhja-Korea liidrit Kimi kui andekat, väga tarka ja väga head läbirääkijat, kes tahab teha õiget asja. Ka lisas Trump, et Kimiga oli tal hea keemia. Arutamata küsimust Lõuna-Koreaga, teatas Trump, et USA lõpetab ühised sõjalised õppused Lõuna-Koreaga, sest need on kallid, provokatiivsed ja kohatud.

Samuti kehtestas Trump hiljuti Euroopa Liidust ja Kanadast imporditavale terasele ja alumiiniumile kõrgemad tariifid. Samas kutsus ta üles Venemaad taas G7-sse ehk siis G8-sse kaasama. Mäletatavasti jäeti Venemaa G8-st kõrvale 2014. aastal, kui ta annekteeris Krimmi ja tungis Ukraina idaossa.

Viimastel nädalatel on Trump korduvalt kritiseerinud Euroopa Liitu, et too elab USA arvel ning on sama halb kui Hiina, ainult väiksem.

SEE ON SIIS TAUST, mis eelneb NATO tippkohtumisele ja seejärel Helsingis toimuvale USA ja Venemaa tippkohtumisele. Trump on jõudnud värskelt korrata, et NATO on USA-le liiga kulukas, ning mõni nädal tagasi kirjutas ta mitmele NATO riigijuhile kirja, milles kutsus üles kaitsekulutusi suurendama. Ühtlasi hoiatas ta, et Ameerika kodanikele on järjest keerulisem põhjendada, miks osa NATO riike ei panusta julgeolekusse piisavalt. Oma hiljutises kõnes toetajatele ütles Trump, et USA panus NATO-sse aitab palju rohkem teisi NATO riike kui USA-d.

USA osa NATO kaitsekuludest on kaks kolmandikku ning Trumpi korduvad väljaütlemised räägivad selget keelt, et ta pole sellise proportsiooniga rahul. Iseasi, kas ja mis sellest tuleneb.

Tuleneda võib risk, et nii nagu viimasel ajal kaubandussuhetes võib Trump ka julgeoleku valdkonnas otsustada, et ta eelistab diile reeglitele ehk raha loeb. See tähendaks, et tegevusele NATO raames eelistab ta ennekõike ajada asja kahepoolselt nende riikidega, kes näivad talle poliitiliselt lähedasemad ja/või on valmis rohkem maksma.

Nii tekitas näiteks küsimusi teade, et Trump palus uurida võimalusi USA vägede vähendamiseks Saksamaal, samas kui Poola on pakkunud USA-le välja, et too looks Poolasse alalise sõjalise baasi, mille eest Poola on valmis ka maksma.

EELNEVAT ARVESTADES peab NATO tippkohtumine andma sõnumeid, mis laseks Trumpil soovi korral ka oma tegevust NATO liinis eduloona näidata.

Kõige tähtsam näib praegu olevat liikmesriikide rahaline panustamine. Tuleb selgelt näidata, et järjest rohkem NATO liikmesriike liigub kaitsekulude kaheprotsendilise eesmärgi poole ning kõik NATO liikmesriigid kulutavad hiljemalt 2024. aastaks kaitsele vähemalt kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust.

Ka on Trump varem kurtnud, et NATO ei tee piisavalt võitluses terrorismiga. Nüüd on NATO ühinenud ISIS-e-vastase rahvusvahelise koalitsiooniga ning seegi peaks olema selge sõnum.

NATO TIPPKOHTUMISELE järgneb aga mõnepäevase vahega esimene täismõõduline Trumpi ja Putini kohtumine. Seni on neil olnud vaid üks lühike kahepoolne kohtumine G20 kokkusaamise ajal Hamburgis aasta tagasi.

Omaette teema on USA ja Vene presidendi kohtumise ajastatus, sest kui NATO tippkohtumine peaks viimaseid arenguid arvestades toimuma keskpärases õhkkonnas ning sellele järgneb võimalik Trumpi ja Putini teineteise leidmine, siis lääneriikide ühtsus sellest muidugi tuge ei saa.

Trump on isiklikult Putinit väga harva kritiseerinud, samas kui tema administratsioon on võtnud Venemaa suhtes karmi hoiaku. Näiteks tugevdas USA eelmisel aastal tunduvalt Venemaa-vastaseid sanktsioone.

Vaadates aga Trumpi seniseid kohtumisi mittedemokraatlike riikide juhtidega, siis talle on oluline näidata kohtumist Venemaa presidendiga edukana. Nii oli ka alles Singapuris kohtumisel Põhja-Korea diktaatoriga. Siis oli tähtis näidata, et saavutati kokkulepe milleski, mis Trumpi eelkäijatel ei õnnestunud. Samamoodi võib olla kohtumisel Venemaaga ehk tuleb näidata, et mingis asjas on koostöö võimalik ja jää on hakanud suhetes liikuma.

KUI PUTIN MÄRTSIS uueks ametiajaks presidendiametisse kinnitati, tviitis Trump, et Venemaa saab aidata lahendada Põhja-Korea, Süüria, Ukraina, ISIS-e ja Iraaniga seotud probleeme. Seega on Trump Putiniga kohtumise põhiteemad välja pakkunud.

Meid huvitab otseselt muidugi Ukraina-temaatika. Nii võib Putin näiteks väljendada tuge mõttele ÜRO rahuvalvajate saatmisest Ukraina idaossa ning omakorda küsida USA presidendi heakskiitu Krimmi liitmisele Venemaaga. Ka sellel oleks kontekst. Nimelt ütles Trump äsja G7 liidritele, et Krimm kuulubki Venemaale, sest kõik sealsed elanikud räägivad vene keelt.

Samuti võib Putin Trumpi meelestatust arvestades soovida USA osalusega NATO õppuste vähendamist Venemaa läheduses, arvestades, et need maksavad USA-le palju raha.

Paraku on nii NATO tippkohtumise kui Trumpi ja Putini Helsingi-kohtumise tulemused lõpuni ettearvamatud. Ainus, mida Euroopa riigid saavad kindlalt ise teha ja mis on ka igal juhul mõistlik, on tugevdada omaenda kaitsevõimet. Euroopa riikide Euroopa kaitsesse suurem panustamine on igal juhul vajalik, tehakse seda siis USA survel või USA ja Euroopa suhete ajutise turbulentsi tõttu.

NATO ja Euroopa Liit peavad tihendama kaitsekoostööd ning kiiresti täitma 2016. aastal Euroopa Liidu ja NATO deklaratsioonis kokkulepitu. Euroopa Liit peab välja kujundama Euroopa Liidu kaitsekoostöö.

Sisuliselt on USA-l õigus selles, et 530 miljoni elanikuga Euroopa peab oma kaitsmiseks ja heidutuseks panustama rohkem. Seda juttu ei aja ainult Trump, vaid seda on rääkinud kõik viimased USA presidendid. Lisaks muidugi terve mõistuse hääl Euroopas endas.