EESTI on koduomanike ühiskond. Rohkem kui 90 protsenti inimesi elab enda või perekonna valduses oleval kinnisvaral. Kodul ja peremehetundel on eesti kultuuris väärtus, mida rahas hinnata on võimatu. Ühelt poolt ei saa kodu taandada pelgalt kinnisasjaks, vaid sel on laiem ühiskondlik tähendus.
Teiselt poolt näitab statistika, et oma kodu võimaldab meil elada majanduslikus mõttes kõige efektiivsemalt. Niisiis ei tohiks avalik võim kodu omanikke karistada, vaid peaks neile hoopis soodustusi tegema.
2009. AASTA suvel võttis riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna toel vastu maamaksuseaduse muudatused, mis võimaldavad omavalitsustel koduomanikud maamaksust vabastada.
Paraku on vabastuse kehtestanud vaid mõni omavalitsus. Leidub valdu ja linnu, mis on koduomanike maamaksu vahepeal hoopis tõstnud.
Eriti suur maamaks rõhub Tallinna koduomanikke. 2008. aastal tõstis pealinna volikogu seda hüppeliselt: koduomanikud hakkasid saama senisest 2,5 korda suuremaid arveid.
Ülisuur maamaks ei puuduta ainult eramaju, vaid ka kortereid. Tallinna Kesklinna, Kadrioru ja Kalamaja korteriomanikel tuleb pahatihti aastas tasuda sadu eurosid.
Maksuõiguse ühe põhiprintsiibi järgi ei tohi omandimaks sundida omandist loobuma, aga kõrge maamaksuga on seda põhimõtet rikutud ja seatud löögi alla ennekõike põlisasumite elanikud.
Sel nädalal esitas valitsuskoalitsioon riigikogu menetlusse seaduseelnõu, mis näeb ette vabastada koduomanikud maamaksust linnas 1500 ruutmeetri ja vallas kahe hektari ulatuses tingimusel, et seal asuvas elamus on rahvastikuregistrisse kantud andmete järgi maksumaksja elukoht.
Õigusriik eristub seadusriigist selle poolest, et igal regulatsioonil on eesmärk ning seadusel mõte. Erinevalt levinud väärarusaamast ei ole maa maksustamise eesmärk konkreetsete avalike teenuste pakkumine, näiteks kanaliseerimise lõpetamine. Õigusteooria järgi peaks kõnealune maks
aitama maad tõhusamalt kasutada ja toimima maa müügi elavdamise vahendina, ent seadus, mis näeb ette innustada kodude müüki, on ühiskondlikult lammutav.
On kohatu kasutada maamaksu kodude müügi õhutamiseks ja maa tõhusamaks kasutamiseks. Eesti sotsiaalse taustsüsteemi puhul on see ebaproportsionaalne meede, mis suurendab sotsiaalset ebaõiglust ja vähendab jätkusuutlikkust.
Koduomanikke maamaksudega koormata pole üksnes ebanormaalne, vaid ka ebamoraalne. Kui inimene on juba kord teinud kodu ostmiseks suure kulutuse, ei ole riigil ega omavalitsusel kõlblikku õigust hakata seda maksustama.
Praegu kasutavad paljud omavalitsused maksimummäära, 2,5 protsenti. Selle puhul peaks maa väärtuse tagasi maksma 40 aastaga — peremees on muudetud rentnikuks. Seda korda tuleb muuta! Kodu omamist ei tohiks karistada ega muuta avaliku võimu manipuleerimise objektiks.
PRAEGUSELE valitsuskoalitsioonile ei ole kodude maamaksustamine pelgalt rahanduslik, vaid printsiipne küsimus. Meie arvates tuleb peremehetunnet ja omanikuvastutust väärtustada. Oleme põhimõtteliselt kodude maksustamise vastu ning leiame, et kõnealune maks tuleb kogu riigis tühistada.
Reformierakond on ühtlasi seisukohal, et kodude maamaksu kaotamine ei tohi anda hoopi omavalitsuste rahakotile: see raha laekub ju kohalikku eelarvesse ning praeguste maamaksuhindade puhul võib omavalitsustel aastas saamata jääda 17 miljonit eurot.