Kuigi praegu paistab loodus paljuski veel hall või määrdunud valge, leiab juba ka erksamaid toone.
Esimesed seened rõõmustavad silma
19. märts 2018, 11:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhja-Sakala vallas Venevere külas elav seenehuviline Maret Lina käis pühapäeval oma metsas ning märkas sanitaarraiet tehes õõnsalt ümarat ja seest ilusat punast seent. Otsima ta neid ei hakanud, aga leitu jäädvustas pildile.
Tegu on hilissügisest kevadeni, eeskätt aga aprillist maini kasvavate harilike karikseentega. Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi mükoloog Kadri Pärtel on varem Sakalale öelnud, et rahvasuus ja vanemas kirjanduses on harilik karikseen tuntud kui verev karikseen ladinakeelse nimetusega Sarcoscypha coccinea, mida Eestis veel leitud pole.
«Segadus tuli sellest, et kuni nende karikseente Eesti eksemplaride kultuuris ehk laboris kasvatamiseni oli liik täpsustamata,» rääkis ta. «Seent uurides selgus, et Eestis on laialt levinud Sarcoscypha austriaca, kes on teisteski Euroopa maades väga sage. Nõnda muudeti ka eestikeelne nimetus harilikuks karikseeneks.»
Mükoloog märkis, et pealtnäha on verev ja harilik karikseen täiesti sarnased, erinevused on eoste idanemises ja need tunneb mükoloog ära mikroskoobi all. Erialakirjandus ütleb, et verev karikseen kasvab enamasti pöögi- ja jalakaokstel, harilik karikseen põhiliselt lepal, aga ka teistel lehtpuudel.
Harilik karikseen süüa ei kõlba, kuid pole raamatute andmeil ka mürgine.