Sangarite kalmud saavad peagi uued hauatähised

Jaak Pihlakul on hea meel, et kiiresti määrduvate kivide asemele tulevad uued korralikud tähised. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Enam kui neljakümne Vabadussõjas langenu kalmul Viljandi Vanal kalmistul seisab mõne kuu pärast uus hauatähis, dolomiidi asemel graniidist.

Aastad on andnud tunnistust, et Saaremaa hele dolomiit meie oludesse ei sobi. Nii on vabadussõdalaste kalmistu piire mitmest kohast murenenud, Vabadusristi alumises osas on pragu, mis ilmastikuolude mõjul suureneb, ja kõik rajatise pinnad on muutunud mustjaks. Samuti kippusid hauatähised igal aastal viltu vajuma, sest paigaldusmeetod polnud ilmselt parim.

«Dolomiit on poorne materjal, mis võtab mustust väga hõlpsasti sisse,» tõdes Viljandi muuseumi direktor, sõjaajaloolane Jaak Pihlak. Ta ei osanudki täpselt öelda, kui palju kordi on neid hauatähiseid puhastamas käidud. «See on üsna lootusetu ettevõtmine, mis nõuab päris suuri summasid ning pealegi on tegemist püsikuluga.»

Hauatähiste valmistamiseks ja paigaldamiseks kuulutas Viljandi linnavalitsus välja riigihanke. Selle võitjaks tulnud Jõgeva osaühingu Kivikuvand spetsialistid on juba asunud asja kallale.

Tööde kogumaksumus on 17 993 eurot ning oma kohal peavad kivid olema 22. juuliks.

Töö jaotub etappideks

«Kindlasti korrastame kogu kompleksi tervikuna, kuid me ei ole veel otsustanud, kuidas on mõistlikum: kas lahendada töö kahes või kolmes etapis,» rääkis Viljandi majandusameti spetsialist Kaidi Braun.

«Vaatame, kuidas rahakott kannatab, ning püüame valida parima, see tähendab mõistlikema lahenduse.»

Brauni sõnul on Kivikuvandi mehed huviga asja juures ning küllap on ka tulemus hea ja vastupidav. Esimesel aastal võib tema sõnul veidi silma riivata see, et dolomiidil ja graniidil on erinev värvitoon, kuid hiljem, kui ka piire ja keskne monument saavad uuendatud, peaks tulemus rõõmustama meie kõigi silma.

«Valisime võimalikult heleda ja dolomiidiga värvitoonilt kõige sarnasema graniidi nimega Kuru hall,» rääkis Braun. Ta avaldas lootust, et edaspidi aitab ainult iga-aastasest survepesust ja matmispaik püsib heas korras pikka aega.

«Järgime muinsuskaitse nõudeid väga täpselt ning kõik uued tähised, piire ja mälestustahvel valmistatakse sama vormi ja suurusega, kui on olemasolevad,» kinnitas Braun.

Õiged nimed tahvlitel

Ühiskalmistu avas 6. augustil 1933 tollane kaitseminister August Kerem. Kommunistlikud tegelased lasid sõjameeste viimse puhkepaiga keskse monumendi õhku 11. septembril 1945. Kalmistu taasavati 15. septembril 1991, enne seda aga üritasid tõenäoliselt Nõukogude armee vormis kurjategijad keskset monumenti õhata.

Uutel hauatähistel on ka tuvastatud sõjameeste nimesid ning sünni- ja surmadaatumeid.

«1933. aastal, kui kalmistut esimest korda rekonstrueeriti, oli palju andmeid unustusehõlma vajunud,» rääkis Jaak Pihlak. «Liigse kiirustamise ja pealiskaudse suhtumise tõttu raiuti hauakividele nimesid ja andmeid, mis on suisa valed.»

Näiteks ei ole Vabadussõjas langenud Aleksander Napp ja Rits Jüris. Esimene oli hoopis perekonnanimega Lapp ning tema saab nüüd oma nime ja daatumitega hauatähise.

«Siia on muide kaks Aleksander Lappi maetud ja mõlemale tuleb nüüd ka tahvel,» lausus Pihlak. «Samas Rits Jüris jääbki tuvastamata, sest sellenimelist sõjas surma saanud ei ole.»

Samale kalmistule on maetud Vabadussõja kangelane, laiarööpmelise soomusrongi number 1 ülem kapten Anton Irv. Otse Irve ees puhkab tema adjutant Vabadussõja päevilt, 18. augustil saladuslikel asjaoludel Viljandi järve uppunud kolonelleitnant Aleksander Tilgre. Nii on vanad sõjakamraadid taas koos.