FILMIARVUSTUS. Kurb, tõesti kurb

Jan Uuspõld on «Svingerites» rikkurist advokaat, kes kohtleb oma pruuti (Elina Purde) kui rahutut chihuahua’t. Foto: Forum Cinemas

​Neljapäeval esilinastus Forum Cinemase Centrumi kinos eestikeelne film «Svingerid». Kas mul olid seda vaatama minnes eelarvamused? Loomulikult. Kui sulle karjutakse roosakarvalisel plagul ette ära, et kisub kuramuse piinlikuks seksiseikluseks, pole ju põhjust karta, et ekraanil rullub lahti Oscari-nominendi klassist karakterite ja süžee keerdkäikudega šedööver. Ikka augu ümber naljad kärusse kuhja ja minekut.

Et rahvale just säärane meelelahutus passib, näitas esilinastusele kohale tulnud elevil inimsumm. Kui mõnd Skandinaavia nuuksun-hääletult-raagus-puu-all-verepisaraid-väärtfilmi vaatab punastel toolidel vaid neli-viis mürkrohelist tooni baretti, siis «Svingerid» tõi kohale inimesi Kolga-Jaanist, Kõpust ja Suure-Jaanistki. Tühjaks jäi ainult paar esimest pingirida.

Tuleb tõdeda, et film üllatas hoopis ootamatu nurga pealt. Ja see ei ole kompliment. Esiotsa meenusid mulle mõned lavakapaberitega tegelinskid, kes on valjul häälel vandunud, et nemad reklaame tegema ei hakka, sest see on lihtsalt nii madal. Vaatasin ja vaatasin siis seda filmi ja mõtlesin, et ei tea, kas ikka on.