PEAN Viljandit maailma kõige ilusamaks linnaks ja mul on olnud väga austav ülesanne seda juhtida. 2007. aasta 1. aprill oli minu esimene tööpäev linnapeana: andsin kultuurimajas huumoripeol kätte auhindu. Nüüd on mu aeg sellel ametikohal otsa saanud, neljast aastast jäi puudu vaid paar päeva.
Kultuurimaja uksed on praegu suletud. 4. aprillil avatakse uue riigihanke ümbrikud ja küllap saame aasta pärast uuenenud hoones osa paljudest toredatest üritustest.
Miks on remont nii kaua aega võtnud? Miks ei ole kesklinnas kino? Miks on Pikk tänav ja veel mitu vanalinna tänavat ikka remontimata? Miks on järve supelrand nii mudane? Miks on turuplatsi valgustipostid kollased? Miks pole väikestelt tänavatelt lumi lükatud või Valuoja org õigel ajal niidetud? Nendele ja paljudele teistele küsimustele on linnapeal tulnud pidevalt vastuseid leida. Eks see olegi tema töö.
Mõistagi soovib iga linnapea sedasama mis linnakodanikudki: et kõik mured saaksid parimal ja kiireimal viisil lahendatud. Tahaksime kõike kohe ja ühekorraga, aga kahjuks pole see võimalik. Linna juhtimine nõuab pidevat valikute tegemist: tuleb aru saada, kust king kõige rohkem pigistab, mida teha esimeses ning mida teises järjekorras.
Paraku seab oma piirid raha. Kuulsin riigikogu valimiste eelsetes debattides selle saamise kohta huvitavaid arvamusi: leiti, et küll jumal annab, või et raha tuleb seina seest, kui tead PIN-koodi. Tegelikult saab kulutada ikka vaid nii palju, kui maksutulust laekub.
NELI aastat tagasi oli linna eelarve seis praegusest märksa parem. Juba Peep Aru ametiajal tehtud plaanid ning koalitsioonilepingusse kirjutatud ambitsioonikad eesmärgid said enamjaolt siiski täidetud.
Kripeldama jääb ujula-veekeskus, mis mahtus toona samuti meie plaanidesse, kuid mida meil ikka veel ei ole. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et valinuks tollane konkursikomisjon kahest üldjoontes võrdsest pakkumisest teise, võiksime praegu ujuda uues veekeskuses.
Valitud ettevõte läks pankrotti, kuna teise majandusseis on praegugi üsna hea. Aga oleksitega on nagu on. Tuleb möönda, et ka linnal oleks lepingu täitmine kujunenud väga raskeks, saati et me ei oska öelda, millist mõju avaldanuks see laenukoormusele.
Linna eelarve võimalused hakkavad taas tasapisi paranema. Ilmselt on varsti aeg vanad eskiisid kalevi alt välja võtta ja kavandada uus konkurss. Arvan, et linlastele on ujula-veekeskuse parim paik kesklinn — olgu siis turuplatsiga külgnev õunaaed, spordihoone naaberkrunt või mõni muu koht.
NAGU paljud teised, pean minagi ujulat-veekeskust kõige vajalikumaks objektiks, mis praegu Viljandis puudu on. Oleme ju saanud nii spordi- kui terviseliikumise vallas luua palju võimalusi: täielikult renoveeritud staadioni rajakatteid on sporditipud hinnanud vaat et Eesti parimateks, koos ettevõtjatega rajasime tennisehalli, tehisjääväljaku, terviseraja ja muidugi uue omanäolise sõudeellingu.
Viimase kohta lugesin «Sakalast» aasta-poolteist tagasi Viljandi tuntud kirjamehe arvamust, et linnajuhid on lasknud teha järve randa hirmsa käkerdise. Ometi on kõnealune hoone saanud Eesti arhitektide liidult väga kõrge tunnustuse. Aga nii palju kui inimesi, on ka arvamusi. Tihti kipub olema nõnda, et heade asjade puhul jääb kõlama pisimgi kriitika, kuid saavutused ununevad teenimatult ruttu, sest neid võetakse loomuliku arenguna.
LINN on panustanud eelkõige kultuuri-, spordi-, haridus- ja sotsiaalobjektidesse sellepärast, et praegusel Euroopa Liidu tõukefondide rahastusperioodil on avanenud võimalus edendada just nimetatud valdkondi.
Oleme püüdnud seda maksimaalselt ära kasutatada: pärimusmuusika keskus, kultuurimaja ja projekteeritav lauluväljak on ligemale 85 protsendi ulatuses pälvinud välisrahastuse — samuti Midrimaa lasteaed, hooldekodu ja veel mitu objekti.
Äsja küsis minult ajakirjanik Marko Suurmägi, mida pean oma nelja tööaasta jooksul kõige põhjapanevamaks saavutuseks. Vastasin: haridusreformi! Ma ei pidanud silmas üksnes riigigümnaasiumi loomist, vaid kogu koolivõrgu ümberkorraldamist, kõigi koolimajade ja lasteaedade kordategemist.
Kergemalt saab hingata alles siis, kui uus riigigümnaasium on uksed avanud. Olen saanud kriitikat, et Valuoja kooli lapsed koliti Kaare kooli, kui Valuoja hoones pole remont alanudki. Põhjus oli üks: tahtsime viia kogu protsessi ja riigiga sõlmitud kokkulepped pöördumatult kaugele.
Juba kevadel oli näha, et Viljandi eeskuju järgijate suur hulk ehmatas nii haridusministeeriumi kui valitsust. Riigieelarve ei ole võimaldanud teiste omavalitsustega enam nii soodsalt kokku leppida. Et me ei jääks väljastpoolt rahastatavast uuest koolimajast ilma, pidime kiiresti täitma omaenda lubadused: võõrandama ja üle andma koolihoone, menetlema uue detailplaneeringu ja korraldama arhitektuurikonkursi.
KUI rääkida veel mõnest saavutusest, pean vajalikuks tuua paar näidet ettevõtmistest, millega säästsime linnale hulga raha. Peaaegu igal volikogu istungil tuli opositsioon lagedale hooldekodu teemaga. Mäe tänava hooldekodu oli tõesti viletsas seisus.
Esialgu plaanisime ehitada 120—150 kohaga hoone. Eskiiski sai valmis ja ehitamine oleks läinud maksma 70—80 miljonit krooni. Selle teadmisega jätkasime alternatiivsete lahenduste otsimist ja hoidsime silma peal naaberomavalitsustes toimuval.
Nüüd on linnal õnnestunud riigilt saada heas korras lastekoduhooned, kus luuakse aasta lõpuks sobivad tingimused 70 eakale. Hooldekohti tekib juurde Viljandi ja Lõhavere haiglas, nii et see probleem on nüüd lahendatud viis korda odavamalt.
Samasugune lugu oli staadioniga: varasematel aastatel tehtud projekti järgi kujunes tribüünide ja olmeruumide maksumuseks 40 miljonit krooni, mis oli majandustõusu aegse hanke parim pakkumine.
Pidin paljusid veenma sellest loobuma. Uue projekti järgi jäi nimetatud rajatiste maksumus 10 miljoni piiresse. Arvan, et lahendus sai igati kena ja Viljandile optimaalne.
Siinkohal võiks tuhka pähe raputada, miks me Arkaadia aia projekti enne tööde algust hoolikalt üle ei vaadanud ja ümber ei teinud. Ei oskagi öelda, kas minul või teistel linnavalitsuse liikmetel oleks olnud nii head silma, et pelgalt paberi peale vaadates aimata tulemuse ebaõnnestumist. Loodetavasti saavad kriitikat pälvinud vead juba sel aastal parandatud.
KIRJUTAN neid ridu päev enne volikogu istungit, kus ametisse peaks saama uus linnapea. Püüdsin anda põgusa läbilõike sellest, kuidas ja milliseid probleeme mul on tulnud lahendada.
Mõni aeg tagasi juhtusin lugema järgmist netikommentaari: «Mis linnapeal viga: võtab kõrget palka ja teha pole muud kui linte lõigata ja aukirju kätte anda.» Tegelikult võtab linnapea südamesse kõike, mis linnas toimub, peab teadma iga asja ja vastutama kõige eest. Nii on see olnud enne mind ja on ka pärast mind.
Soovin uuele linnapeale vastupidavust ja tugevat närvi. Panen Viljandi kodanikele südamele: hoidke oma linnapead, andke talle head nõu ja tehke huvitavaid ettepanekuid, aga ärge näägutage tagantjärele.
Tahan tänada Viljandimaa omavalitsusjuhte ning linnavalitsust hea koostöö eest. Aitäh kõigile, kes usaldasid mulle riigikogu liikme mandaadi.
Parlamenti siirdumine ei tähenda kodulinna ja -maakonna unustamist, nüüd on mul lihtsalt parem võimalus kohalike probleemide lahendamisele kaasa aidata.