Kolm aastat Krimmi annekteerimisest

Paul Teesalu

FOTO: Erakogu

18. MÄRTSIL MÖÖDUS kolm aastat päevast, mil Venemaa Föderatsioon annekteeris illegaalselt Krimmi poolsaare. Selle eelloona ei soostunud Ukraina toonane president Viktor Janukovõtš novembris 2013 Vilniuses alla kirjutama assotsieerimislepingule Euroopa Liiduga ning suur osa ukrainlastest tundis, et nende lootusi ja ootusi on petetud. Algasid meeleavaldused, mis veebruaris päädisid politseivägivallaga. Hukkus üle 80 ja vigastada sai üle 1000 inimese. President Janukovõtš pages seejärel Venemaale.

Mõistagi ei olnud Kiievi sündmused kõigile meeltmööda. Kas nägi Kreml selles suurema geopoliitilise heitluse episoodi, tundis hirmu järjekordse värvilise revolutsiooni ees enda ukse all või adus võimalust president Vladimir Putini populaarsuse kiireks suurendamiseks – selge on see, et Kremlile toonased sündmused sugugi ei meeldinud.

Venemaa esimeseks ohvriks Ukrainas langes just Krimm. Okupatsiooni ja anneksiooni õigustamiseks korraldati seal 16. märtsil ebaseaduslik «referendum». 18. märtsil 2014 annekteeris Venemaa Krimmi. Esimest korda pärast Teist maailmasõda muudeti Euroopas sõjalise jõuga riigipiire.

RAHVUSVAHELISTES suhetes ei ole tülide puhkemine kaugeltki välistatud, olgu siis arusaamade, nõudmiste või lihtsalt uskumuste pinnalt. Rahu alalhoidmiseks ja riskide maandamiseks on loodud rahvusvahelise õiguse normid.

Euroopa riikide omavahelisi suhteid määratleb lisaks ÜRO põhikirjale 1975. aasta Euroopa julgeoleku ja koostöö konverentsi Helsingi lõppakti kümme alusprintsiipi, millest esimesed on riikide suveräänsuse austamine, rahvusvaheliselt kindlaks määratud piiride puutumatus ning hoidumine territoriaalse terviklikkuse kahjustamisest jõu abil või sellega ähvardades. Ühtlasi on seal printsiip, et igal riigil on õigus valida liite ja liitlasi. See annab Ukraina valitsusele täieliku õiguse sõlmida näiteks assotsiatsioonileping Euroopa Liiduga. Rääkimata 1994. aasta Budapesti memorandumist, millega Vene Föderatsioon kinnitas Ukraina terviklikkust tema senistes piirides.

Asi on põhimõttes. Just ülalmainitud õigusnormide rikkumine tõi kaasa Lääne ja Vene suhete madalseisu. Nii Euroopa Liit kui USA, samuti ÜRO Peaassamblee ja suur rahvusvaheline üldsus mõistsid Krimmi annekteerimise hukka.

Krimm on Ukraina osa ja jääb selleks. Vene võimude viited ajaloole, nende Krimmis korraldatud referendumile või korruptsioonile Ukrainas kõlavad tagantjärele viletsa eneseõigustusena. Venemaa mis tahes õigustused ei pea paika, sest riikidevahelisi suhteid reguleerib rahvusvaheline õigus, mille põhimõtted on kõnealuses küsimuses täiesti selged.

Tõsi, Krimmi hõivamine suurendas president Putini populaarsust märgatavalt. Ometi on selge, et sanktsioonide all, normaalse kaubavahetuseta, välisinvesteeringuteta ja moodsa tehnoloogiata ei ole Venemaa võimeline moderniseeruma. Jõuliste, ent lühinägelike sammudega on võimalik pälvida tähelepanu, kuid oma rahvast sellega pikemas perspektiivis ära ei toida.

VENEMAA ASUS Krimmi kohe oma sõjalistes ambitsioonides ära kasutama. Hiljuti loodud 32. armeekorpus on alates 1. detsembrist 2016 poolsaarel täies sõjalises valmisolekus. Veebruari alguses loodi juba järgmine, 22. armeekorpus. Moskva on lühikese ajaga Krimmi poolsaare täielikult integreerinud Venemaa sõjalisse struktuuri ning muutnud selle eelpostiks oma mõjupüüdlustes Musta mere, aga ka Lähis-Ida kontekstis. Samuti korraldab Venemaa Krimmis ulatuslikke sõjalisi õppusi.

Ei ole üllatav, et sellistes tingimustes on inimõiguste olukord Krimmis aina halvenenud. Rikutakse kogunemis-, väljendus- ja usuvabadust. Kohaliku põlisrahva krimmitatarlaste esindusorgan Medžlis kuulutati äärmusrühmituseks. Hulk kohapealseid juhte on kas vangistuses või koduarestis, Kiievis elavatel Refat Tšubarovil ja Mustafa Džemilevil on keelatud Krimmi siseneda. Moskva keskvõimust sõltumatutele usukogukondadele on kehtestatud mitmesuguseid piiranguid. Hulk aktiviste ja ajakirjanikke on vangistatud või jäänud teadmata kadunuks, sõltumatud meediaväljaanded on suletud. Rahvusvahelistel inimõiguste kaitsjatel puudub ligipääs Krimmile. Ukraina inimõiguste ombudsman on pääsenud vaid korra mõneks tunniks poolsaarele ning ka siis sai ta kohtuda ainult kolme poliitvangiga.

Krimmis on okupatsiooni jooksul aset leidnud nii kohalikud kui Venemaa riigiduuma valimised.  Euroopa Liit, Eesti sealhulgas, ei ole Krimmis korraldatud kohalikke ega üldvalimisi tunnustanud. Kuus Krimmist valitud duumaliiget lisas Euroopa Liit oma sanktsioonide nimekirja.

Samal ajal Krimmi annekteerimise sündmustega puhkesid Venemaa aktiivsel kaasabil rahutused Ukraina lõuna- ja idaoblastites, kus kremlimeelsed püüdsid hõivata valitsusasutusi. Ent Krimmi stsenaarium ei kordunud. Ida-Ukrainas Luganskis ja Donetskis käib seniajani lahingutegevus ning tänavu jaanuari lõpust on see taas intensiivistunud. Kasutatakse raskerelvastust ning tulejoonele jääv Avdijivka linn on selle aja jooksul jäänud korduvalt vee, elektri ja kütteta. Ainuüksi käesoleva aasta veebruaris hukkus 11 tsiviilisikut ja 20 Ukraina sõdurit. Kokku on konfliktis kolme aasta jooksul hukkunud üle 9700 inimese, neist üle 2000 on tsiviilisikud.

Donbassis hõõguvale konfliktile otsitakse rahumeelset lahendust nii Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) kaasabil kui ka Normandia neliku formaadis, kuhu lisaks konflikti osalistele kuuluvad Saksamaa ja Prantsusmaa. Seni ainsaks teekaardiks on Ukraina ja Venemaa vahel sõlmitud Minski lepete pakett. Samuti tegutseb Ukrainas kohapeal OSCE vaatlusmissioon, millesse on panustanud ka Eesti.

Krimmi annekteerimisest ja Ida-Ukrainas sõjategevuse jätkumisest hoolimata on Ukraina astunud samme riigi reformimiseks. Praeguseks on 27 Euroopa Liidu liikmesriiki ratifitseerinud Euroopa Liidu ja Ukraina vahelise assotsieerimislepingu, mille sõlmis Euroopa Liiduga Janukovõtši-järgne valitsus. Läbipaistvuse suurendamiseks käivitati oktoobris 2016 poliitikute ja kõrgete riigiametnike varade e-deklareerimise süsteem ning loodi riigihangete platvorm ProZorro. Riigistati suurim pank PrivatBank ja käsil on pangandusmaastiku suurem korrastamine. Samuti on ühtlustatud gaasituru toimimist ning tehtud edusamme energiajulgeoleku vallas.

Suund on õige, aga toime aeglane. Eeskätt teevad muret püsiv korruptsioon riigiametites ning kohtute kaheldav sõltumatus.

Kui ka Minski lepped täidetakse ja Donbassi naaseb püsiv rahu, jääb Krimmi küsimus Euroopa julgeolekut ja koostööd negatiivselt mõjutama. Muud lahendust kui poolsaare okupatsiooni ja ebaseadusliku anneksiooni lõpetamine ei ole võimalik näha.

UKRAINA ON ÜKS Eesti arengukoostöö prioriteete olnud juba üle kümne aasta. Kasvavale vajadusele oleme püüdnud ka kasvavalt vastata. 2016. aastal toetasime Ukrainat 2,5 miljoni euroga. 2017. aastaks oleme planeerinud Ukraina abistamiseks 2,2 miljonit eurot, mis on ligi viiendik välisministeeriumi arengukoostöö ja humanitaarabi eelarvest. Peamiselt toetame riigivalitsemise läbipaistvamaks muutmist, ettevõtluskeskkonna edendamist ja hariduse kvaliteedi parandamist.

Eesti ei tunnusta Krimmi annekteerimist ja seisab selle mittetunnustamispoliitika eest ka rahvusvaheliselt.

Tagasi üles